Reisipäevik: Hispaania 4.7-9.7.2014

Kirja pannud: Uku ja Mariliis

Otsustasime Eesti külma suve eest mõneks päevaks soojale maale minna. Eesmärgiks oli näha mitmekesist Hispaania linnustikku ja natuke ka kiile. Üksikuteks sihtmärkliikideks valisime pujulõokese, kuusevindi, ibeeria kääpakotka, sirppiiritaja, harakkäo ja mitmed stepiliigid. Enamik aega kulus niisama, ilma suurema plaanita, ringihulkumisele ja kohaliku looduse nautimisele. Ukule oli see kolmas kord Hispaaniat külastada, Marile esimene retk. Kokku kohtasime 130 linnuliiki (neist 3 vaid kuuldud) ja 9 liiki kiile.
Linnualade kohta leidsime internetist palju infot ja broneeringud saime booking.com’i kaudu kiirelt tehtud. Navigeerisime GPS’i abil (tänud Hannesele) ja ära kuskil ei eksinud, kuigi tihti sõitsime päris kõrvalistel teedel. Läbisime ca 1900 km.

4.7
Saabume õhtuse lennuga kl 21 paiku Madriidi ja saame valutult oma Citröen Berlingo kätte. Auto on ökonoomne, mahukas ja hea kliirensiga. Kuna magamisaega jääb meil vähe, siis hotelli me esimeseks ööks ei broneerinud. Sõit Madriidist põhja poole võtab paar tundi ja jõuamegi kesköö paiku Sepulveda lähistele Villaseca külasse. Kuulame natuke öölinde ja proovime öö autos mööda saata. Juulikuu kohta on siin üllatavalt külm (ca 13 C), nii et öösel tuleb lausa kaks paari sokke jalga tõmmata.
Esimeste lindudena saame Madriidist kirja piiritaja, haraka, kaelustuvi ja koduvarblase. Ermita De San Frutose kaitsealal laulavad öösel salupäll ja öösorr.

5.7
Ärkame külmast kangetena ja hakkame kohe enne päikesetõusu oma ihaldatud lõokest otsima. Siinne ala on ohustatud pujulõokesele meelepärane. Ainult aastaaeg on selle peidulise liigi otsimiseks halb – linnud väga ei laula ja taimestik on kõrgeks kasvanud. Avamaastiku linde on siinsel kaitsealal üsna palju. Lääne-kivikanad kaagutavad, välja-väikelõokesed laulavad, vaenukägu lendab üle pea. Nii punapea-õgija kui lõuna-hallõgija on territooriumeid valvamas. Nõmmekiur (3), must-harksaba, halltsiitsitaja, kivi-tuttlõoke (15), kaljuhakk, ohakalind, stepilõoke (5), põldlõoke, kaeluskotkas (40), kääbuskotkas (1), rabapistrik (2), raipekotkas (2), tuuletallaja, ibeeria kuldnokk, koldvint, kivipääsuke, suitsupääsuke ja põldvarblane saavad nimekirja lisatud. Aga hoolimata meie pingutustest, me pujulõokest ei kohta. Ka siin aega veetev kohalik linnumees arvab, et on väga raske aeg selle liigi leidmiseks. Minu jäärapäisust see ei kõiguta ja otsustame homme puhanutena siia tagasi tulla. Jätkame teekonda lõunasse Segovia suunas. Teel kohtame peoleosid ja mustpea-põõsalinde. Duratoni jõe juures tegutseb jõgivästrik, käblik ja musträstas. Sõidame mägisematele aladele, et kuusevinti leida. Esimene peatus on Puerto De Navafrias, kus kulutame paar tundi keskpäeva kuumast ajast. Näeme siin palju uusi retkeliike – räästapääsuke, valge-toonekurg, puna-harksaba, pasknäär, puukoristaja, metskiur, metsvint, musttihane, suur-kirjurähn, pöialpoiss, kuuse-käbilind ja hiireviu. Kuusevint teeb paar kord häält ja lendab üle, kuid korralikku vaadet me linnust ei saa. See vaatlus meid ei rahulda ja liigume teise kohta, kus liiki sageli kohatakse. Puerto De Navacerra on suusakeskuse juures olev männimetsaga (kuusevint elab siin männimetsas) kaetud piirkond. Esimene lind, kes end siin näitab, on traadil laulev mägitsiitsitaja. Hiljem satub liik sageli ette. Aedporr, must-kärbsenäpp ja poseeriv kodukakk on samuti uued retkeliigid. Alal on kümneid koldvinte askeldamas, mis teeb kuusevindi leidmise natuke keeruliseks. Esmalt näeme ühte emaslindu kõrgel võras hetkeks passimas, kuid seegi isend on väga arg. Kodukakku piiravas värvuliste salgas on kaks noorlindu, keda saame paremini vaadelda. Lõpuks õnnestub siiski männivõrast ka üks kena isalind ära näha ja saab isegi kehvad pildid tehtud. Päeva programm on täidetud ja sõidame Espirdo külla, kuhu meil on hotell broneeritud. Hostal La Posada on väga puhas ja samas odav paik. Teeme küla vahel ka väikese jalutuskäigu ja näeme siin tuttlõokest, must-lepalindu, madukotkast, raisakotkast, kodutuvi, kaelus-turteltuvi ja lisaks mitmeid varem kohatud röövlinde põldude kohal. Magame pärast karmi päeva nagu beebid.

6.7
Stardime pimedas Ermita De San Frutose suunas, et järeleandmatutena uuesti pujulõokest otsida. Tee servast tõuseb määramata sorr, aga muid öölinde me sõidu ajal ei kohta. Pujulõokese alal kuuleme kohe autost väljudes põldvutti. Proovime uut strateegiat. Hakkame sobivat biotoopi hoopis auto aknast jälgima. Pikema ootamise järel hakkamegi teiste liikide segakoorist tasast pujulõokese laulu kuulma. Jääme autosse, et lindu mitte ära hirmutada ja proovime lootusetult tihedast taimestikust lindu leida. Mingil hetkel näengi lõokese päris meie auto kõrval tegutsemas. Läheb tükk aega, enne kui saame määrangu naelutatud ja linnust ka paar hädist klõpsu tehtud. Seega operatsioon õnnestus ootamatult kiiresti. Saame nüüd lõuna poole teele asuda ja meelepärastes kohtades peatusi teha. Ühel kadakatega kaetud mäenõlval kohtame nõmmelõokest, laulurästast, rohevinti ja rasvatihast. Peatume taas ka Duratoni jõe silla juures. Siin näeme retke esimesed sinikaelad, punarinna, sini-kivirästa, kivirästa ja turteltuvi. San Miguel De Nogueras on väike mahajäetud hoonete kompleks, kus on kena linnuelu. Lõunaööbik, lääne-käosulane, suurnokk, kaljuvarblane, siniharakas, viinamäe-tsiitsitaja on meile uued liigid. Autoaknast näeme esimese ronga ja Cantipalose lähistel esimese stepi-tuuletallaja. Mustvareseid ja veisehaigruid on ka siin-seal. Saucedillas tegutseb põllu servas 5 mesilasenäppi, tait ja purpurhaigur. Jõuame lõunaks Embalse De Arrocampo märgalale, mis on siinkandi parim veelindude piirkond. Aastaaeg pole küll parim, aga näeme siin lühikese aja jooksul siiski palju linde:
sametpea-põõsalind 3
tiigi-roolind 1
väikepütt 3
roo-ritsiklind 2
sultantait 2 ad 1 pull
kormoran 5
kaldapääsuke
roo-loorkull 1
kukkurtihane 1
siidhaigur 1
hõbehaigur 2
rästas-roolind 1
tuttpütt 5
punapea-vart 1 M 1 F
hallhaigur 1
luitsnokk-iibis 1
lauk 10
tait 5
veisehaigur 200
rääkspart 50
luitsnokk-part 20
rohulind 10
pajuvarblane 1
linavästrik
kiivitaja 3
metstilder 2
karkjalg 3

Õhtuks jõuame Torrejon El Rubiosse, kus meil on hotell Carvajal’is koht kinni pandud. Samuti odav ja puhas koht. Allkorrusel on ka restoran, kus saab head sööki. Kuna ilm on taas üsna jahe, siis otsustame Trujillo ümbruse steppidesse kolama minna. Trujillo ja Cacerese vahelised stepialad ja dehesad on tuntud linnuala. Ehk järgmistel päevadel on ilm taas kuum ja siis on kõrvetava päikesega avamaastikel üsna tüütu. Leiamegi Trujillost loodes mingi suvalise põllutee, mida mööda vaikselt liigume. Siniharakaid ja tuttlõokesi on kõik kohad täis, mõned vaenukäod ka. Esimene põnevam lind on põllul jalutav suurtrapp. Neid näeme hiljem veelgi (kokku 10). Kivihunnikul passib kohustuslik kivikakk ja põllul on paarsada stepilõokest parvedes sagimas. Autoteelt lendavad üles 2 mustkõht-vurilat, mis on taas väga hea leid. Istume ühele kõrgemale paigale staiama ja näeme siit mitmeid stepi-tuuletallajaid., must-toonekurg lendab ka üle. Leian kaugel ka ühe väiketrapi jalutamas. Selgub, et oleme siiatulles temast päris lähedalt mööda sõitnud. Tagasiteel saame talle päris külje alla sõidetud. Lind ei lenda ära, vaid kükitab maadligi. Samas läheb lähedalt veel kolm väiketrappi lendu. Veedame aega Trujillos kohvikus süües ja jalutades. Päris armas ajaloolise arhitektuuriga väikelinn. Dozo jõe sillal näeme jäälindu ja sinitihast. Jätkame retke kuni pimeduse saabumiseni, lootes mõnd sorri või kakku kohata. Salupällid laulavadki mõnel pool ja lõpuks saame Almonte sillal ka esimese punakael-sorri kuuldud. Kiusan lindu hetkeks makiga ja lind lendab meist mõne meetri kauguselt üle pea ja maandub päris jalge ette, jätkates oma kloksutavat laulu.

7.7
Torrejon El Rubio asub kohe Monfrague rahvuspargi külje all. See on mitmekesine linnuala, kus leidub nii mäestikke, istandusi, põõsastikke, tamme-ja korgimetsi. Alal pesitseb sadu paari kotkaid ja muid röövlinde ning kümneid paare must-toonekurgi.
Hotelli lähistel pidi elektripostil ibeeria kääpakotka pesa olema. Läheme seda lootusrikkalt otsima. Näeme roostepääsukesi, ca 100 siniharakat, must-toonekurge, stepi-tuuletallajat, madukotkast ja kõike muud, kuid kääpakotkast ega tema pesa me ei leia. Kuna poed on veel kinni ja hommikusööki ei saa, siis läheme lähistel oleva Monfrague kindluse otsa röövlinde vahtima. See on Hispaania kuulsamaid linnupaiku ja Euroopa röövlinnuentusiastidele üks tähtsamaid sihtkohti. Kõrgel kindluse tornis avaneb 360-kraadine vaade, kuid meie eelistasime madalamal tuulevarjus olla. Taevas on kaeluskotkaid täis ja osad mööduvad päris lähedalt. Oleme siin paar tundi, nähes ligi 100 kaeluskotkast, 3 raipekotkast, 5 raisakotkast, 1 must-toonekure, 3 kääbuskotkast, tuuletallaja, hiireviu, sini-kivirästa, must-lepalinnu, mägitsiitsitaja, 5 roostepääsukest, puna-harksaba, 15 must-harksaba ja 11 suurnokka. Kuna otsitavat kääpakotkast ei näe ja kõht on tühi, siis läheme alla linna, et toidupoolist saada. Õnneks saamegi nüüd toiduvarusid täiendada. Hispaania väikelinnast toidu saamine enne õhtusööki on tõsine katsumus. Müüjad jaksavad end leti taha vedada alles pärast kella 9, seejärel algab kella 11 paiku juba siesta, mis kestab vähemalt 17’ni ja siis hakkab juba õhtusöögi aeg kui keegi enam tööd ei tee. Seega vähemalt siinsel poepidajal on selline mõnus paaritunnine tööpäev ja siis imestatakse majanduslanguse üle. Siinolles tasub esimesest lahtiolevast poest alati oma toiduvarusid täiendada. Läheme pärastlõunal tagasi kindluse otsa ja juba autoparklas olles näen meie järgmise otsitava liigi – 2 sirppiiritajat lendab pea kohal. Näeme neid veel mõnel juhul, aga kääpakotkas end ei ilmuta. Mõtleme siis oma õnne mujal proovida ja liigume rahvuspargi põhjaossa Tietari tammi lähistele. Teeme siin suvalises kohas peatuse ja läheb umbes viis minutit kui ibeeria kääpakotkas tuleb madalale metsa kohale tiirlema. Supervaade! Õhtust jahedamat aega läheme taas Trujillo ja Cacerese vahele stepialale veetma. Monroysse suunduv tee läbib eriilmelist avamaastikku ja soovitame siin kindlasti käia. Näeme siin vähemalt 27 suurtrappi, 5 euroopa kaelustäksi, 2 jämejalga, soo-loorkulli ja mitmeid muid linde. Otsitavat harakkägu me ei leia.

8.7
Ilm on nüüd viimastel päevadel päris kuumaks läinud. Pärastlõunasel ajal on kuuma kuni 33 C. Mingit kindlat plaani meil pole ja hulgume niisama Monfrague rahvuspargis ringi. Hommikul näeme retke esimesed vahemere kivitäksid. Mirador de Tajadilla ümbruses lendab rabapistrik, laulavad peoleod ja vaenukägu. Tietari tammi ümber sebib vähemalt 500 räästapääsukest. Teeservas koperdavad mõned lääne-kivikanad. De La Fresneda juures on jõe ääres paar väiketülli ja põõsastikes metsalinde. Väike-kirjurähn, punakurk-põõsalind ja laulu-põõsalind on meile uued retkelinnud. Salto Del Gitano (tuntud ka kui Pena Falcon) vaatluskoha juures näeb Mari must-kivitäksi. Siin on palju kotkaid, paar rabapistrikke ja mõned must-toonekured suurel kaljuseinal poseerimas. See paik on linnuvaatlejate seas üks populaarsemaid peatuskohti kogu rahvuspargis. Päevasel kuumal ajal läheme taas Monroy teele sõitma, lootuses hõbehaugast näha. See oli küll vale otsus. Karmis leitsakus ei taha üksi lind nägu näidata ja teeme üsna tulutu tiiru, nähes vaid madukotka, mõned soo-loorkullid ja raisakotka. Seega kuumal keskpäeval tasub hoopis mõne märgala juures aega veeta (need on siit kaugemal) või lihtsalt magada. Siesta kehtib ka linnuvaatlejatele! Almonte jõe juures sädistab kalda-rädilind, kuid näha teda ei suuda. Õhtu sisustame restoranis Brasiilia-Saksa jalgpallimeeskondade ajaloolist võistlust (1:7) vaadates. Ekraani täidavad nutvad brasiillased.

9.7.
Hommikul tagasilend Madriidist Helsinki kaudu Tallinnasse.