Reisipäevik: Kirde-India 20.3- 5.4.2010

Trip report: India (Assam & Arunachal Pradesh) 20.3- 5.4.2010

Kirja pannud: Ukker
Osalejad: Annika, Antero, Gusse, Markku, Jarmo, Pekka, Ukker, Jussi

20.3
Saabume kaheksakesi hommikul Helsinkist Delhisse. Vastu võtab kuum ja läppunud õhk. Siselendude terminali jõudmiseks on vaja teha paarikümne minutine sõit ja näeme bussiaknast esimesed linnud. Linde on maastikus üllatavalt palju ja saan juba selle sõidu ajal 3 liferit kirja. Teretulemast Delhi linnu-lennujaama!

Mõne tunni pärast maandume Assami pealinnas Guwahatis ja kohtume seal oma giidi ja autojuhtidega. Reisikorraldajaks on Asian Adventures, kes hoolitseb söögi, majutuse ja transpordi eest. Lisaks on meil kaasas ka linnugiid, ilma kelleta ei tohi teatud piirkondades üleüldse liikuda.

Pakime kodinad autodesse ja algab sõit Nameri kaitseala suunas. Liiklus on Indiale omaselt tihe ja lärmakas. Esmapilgul kaootilisena tunduv tunglemine on tegelikult väga halbasid teeolusid arvestades suhteliselt sujuv. Kiirus ületab harva 50 km/h. Kahele sõidureale mahutatakse kõrvuti hõlpsalt 3 sõiduautot ja 2 rivi jalgrattureid. Lisaks sagib ka koduloomi autode vahel. Liiklusõnnestusi nägime kogu retke ajal vaid ühel korral, kui ühes kohas oli suur reka tee servas küljeli. Ohtlikke olukordi tuli mitmeid kordi ette, kuid autojuhid olid väga professionaalsed ja jäime kõik terveks.

Esimene peatus on väga eksootiline paik – Guwahati prügila. Prügila külastamine on iga viisaka linnuretke lahutamatu osa ja rühmas olev Soome laridistide paar tunneb end kui kodus. Guwahati prügila on tähtis ohustatud marabuude leiukoht ja lisaks kodu ka prügis sobravatele inimestele. Õhk on täis must-harksabasid (Milvus migrans) ja õuevareseid (Corvus splendens). Must-harksabasid on ilmselt kahest eri alamliigist (ssp. lineatus ja govinda), kuid nende eristamisega jään hätta. Oleme siin tunnikese. Võiks kauemgi olla, kuna pildistada on siin palju – nii linde kui inimesi. Miljonilinnale oli see oli üllatavalt väike ala. Kohalikke elanikke on kümneid ja käimas on kibe taaskäitluse töö. See on vahva vaatepilt kuidas tühjadest pudelitest tehakse veoauto kasti hiigelsuur kuhil ja siis see võrguga kinnitatakse.

Järgneb mitmetunnine sõit mööda tolmuseid teid Nameri suunas. Läbime erinevaid kultuurmaastikke ja näeme autoaknast hea selektsiooni liike. Nende seas retke ainukese Watercocki (Gallicrex cinerea). Assami tasandikud on tihedasti asustatud ja põllumaade poolt hõivatud. Kogu teeserv on täis putkasid, milledes pakutava kauba selektsioon on väga ebamäärane. Tundub, et igal indialasel on oma putka. Ületame Brahmaputra jõe. Öö saabudes täituvad teed töö lõpetanud põllumeestest ja nende lehmadest. Autosireenide koor muutub valjemaks.

Nameri Ecocampi jõuame pimedas. Seame end hüttidesse sisse ja saame ka esimesed kakud kuuldud. Väsimus niidab jalad alt ja kobime magama.

21.3
Suurem osa seltskonnast on juba hämaras Ecocampi ümbruses retkel ja uusi liike lisandub robinal. Endal on hea meel kui saab korralikult õuel tegutsevat põhja-haugaskaku (Ninox scutulata) paari vaadelda. Puudel sebivad languurid (Trachypithecus pileatus).

Pärast hommikusööki läheme Nameri kaitsealale retkele. Kaitseala on umbes 200 ruutkilomeetri suurune mitmekesine piirkond. Sinn leidub jõesänge, metsa ja rohumaid. Esmalt viiakse meid paadiga üle Bhorelli jõe ja siis algab pikk jalgsimatk vihmametsas. Lisaks loodusgiidile on kaasas ka püssiga turvamees. Eesmärgiks on leida haruldane tontpart (Cairina scutulata). See operatsioon ei õnnestu, kuid kompensatsioonina näeme palju muid liike. Hommikune jautuskäik on tõeliselt fantastiline. Ise olen eriti rahul peidulise purpurrästa (Cochoa purpurea) leidmise üle. Jõel tegutsevad jõgikiivitajad (Vanellus duvaucelii), india jämejalg (Essacus recurvirostris) ja tulvatiirud (Sterna aurantia). Lõunasöögi ajal vaatleme Nameri Ecocampi territooriumil tegutseva ida-lõopistriku (Falco severus) tegemisi.

Õhtupoolik on broneeritud paadiretkeks. Otsitavateks liikideks on sirpnokk (Ibidorhyncha struthersii) ja kroon-kuningkalur (Megaceryle lugubris). Sulistame kolme kummipaadiga mitu tundi allavoolu, vahel päris kiirevoolulisi kärestikke läbides. Elamus on vägev, optika õnneks väga leotatud ei saa. Väike-pääsujooksurid (Glareola lactea) mööduvad meist paari meetri läheduselt, india jämejalale pääseme päris külje alla ja ühel kärestikul ajame loodetud 6 sirpnokka lendu. Kroon-kuningkaluri vaatlus jääb põgusaks, kui üks lind meist lähedalt mööda lendab. Õnnetuseks lakkab mu kaamera ühel hetkel toimimast ja lisaks kustutab osad tehtud fotodest. Neli aastat mind teeninud retkekaaslane on otsustanud pensile siirduda. Tõenäoliselt on vett või tolmu kaamerasse pääsenud. Annika annab lahkelt oma varukaamera mulle kasutada ja saan sellega kogu retke aja vähemalt teleobjektiiviga pildistada. Suured tänud Annikale!

Ööpimedas käime Gussega laagri lähiümbruses ööretkel ja saldoks on 2 laulvat kagu-öösorri (Caprimulgus macrurus) ja 1 džungli-kassikakk (Bubo nipalensis). Õhk on täis tsikaade ja muid mutukaid-putukaid.

22.3
Äratus 4:30 pimedas. Täna liigume Assami maakonnast Arunachal Pradeshi. Arunachal Pradeshis saab liikuda vaid turistirühmana ja soovitavalt kohaliku turismiagendi juhendusel, kuna see on piiriala, kus on palju militaarobjekte. Kõikidel välismaalastel peab olema Restricted Area Permit ja ka indialastelt nõutakse piiriületusel mingeid dokumente. Autot Euroopa lubade omanik siin juhtida ei tohi. Looduskaitsealadele ilma kohaliku giidita ei lasta, nagu Indias tihti kombeks. Olgugi, et tegemist suhteliselt korrumpeerunud ja kaootilise maaga, armastatakse siin bürokraatiat kogu südamest. Piiripunktidel ja lennujaamas on erinevaid kontrolle ning templite löömist igal võimalikul juhul.

Arunachal Pradesh on Hiina piiril asuv osariik pindalaga ligi 84000 ruutkilomeetrit. Elanikke on siin alla kahe miljoni ja India mõõtkavas on see väheasustatud piirkond. Meie liigume Lääne-Kamengi piirkonnas.

Matk kulgeb mööda tolmuseid ja kehvas seisus teid mitu tundi. Kiirus on tihti alla 30 km/h kuigi tegemist on olulise ühendusteega. Sageli pidurdavad liiklust pikad militaarkonvoid ja rekad, mida omanikud on korralikult tuuninud (Pimp My Ride saab silmad ette). Mootoratas on siin ehk kõige kiireim liiklusvahend. Õnneks pole maalihkeid olnud ja pääseme pärast mitut tõhusat linnustoppi mägikülla Dirangi.

Pärast lõunasööki teeme õhtuse retke Sangti orgu, kust loodame leida haruldase idatülli (Charadrius placidus) ja peidulise mustsaba-huiga (Porzana bicolor). Ruigad hakkavad Abidi makile kohe riisipõllul vastama, aga nende peiduliste tegelaste nägemine on juba vaevarikkam. Läheb pool tundi kui esimese linnu tihnikust üles leian. Vaatlus jääb nii põgusaks, et kõik retkekaaslased ei jõuagi lindu näha. Tülli leidmine sellelt suurelt põllult tundub veelgi ebarealistlikum ülesanne olevat, aga Pekka terav staiaripilk tabab linnu ühel paljamal mudalapil tegutsemas. Meie õnneks lendab lind natukese aja pärast meile palju lähemale ja saame teda pikalt vaadelda. Leiame veel teisegi isendi lisaks. Lisaks näeme siin 5 tutt-tsiitsitajat (Melophus lathami), taigakiure (Anthus hodgsoni), suur-turteltuvisid (Streptopelia orientalis) ja muid kultuurmaastiku liike. Hotelli jõuame pimedas ja õhtusöögi saateks laulavad ümbritsevatel nõlvadel mitu ida-öösorri (Caprimulgus indicus).

Siinsete mägialade inimesed on näojoonte põhjal hinnates etniliselt kuuluvuselt lähedasemad nepaallastele ja tiibetlastele kui hindudele. Arunachali kultuuriline ja poliitiline identiteet on ebaselge. Minevikus on piirkonna pärast Hiina ja India vahel olnud taplemist. India multikultuursus on isegi väikestel aladel hoomatav. Isegi meie giid räägib, et tema suudab Indias kaheksas keeles suhelda. 2001. aastal tehtud uuringu põhjal on vähemalt miljoni elaniku poolt räägitavaid keeli Indias 29. Väiksemate rühmade poolt räägitavaid keeli ja murdeid on tuhandeid.

23.3
Täna on retke oodatuimaid päevi. Eesmärk on käia Sela Passis kõrgmäestiku liike vaatlemas. Sõit 4200 m kõrgusele kestab üle kolme tunni ja teed on taas rekordiliselt halvad. Õnneks võtab meid üleval vastu selge ilm, kuid tuul on kõva. Häälte kuulmine on raske. Enne tippu teeme mitu peatust ja näeme mitmeid uusi liike. Tee peal tegutsev lumetuvide (Columba leuconota) parv on harukordne vaatepilt, sest seda liiki nähakse tavaliselt vaid möödalennul. Otsitavaid kanalisi on siin 3 liiki ja nende leidmine on dramaatilisem. Kõik liigid nähakse küll grupi peale ära, kuid Antero on ainuke kes kõik kolm liiki kirja saab. Kroon-läikfaasan (Lophophorus impeyanus) lendab korra hüüatades üle ühe väikse oru ja seda lindu näevad paar inimest vaid hetkeks. Lumekana (Lerwa lerwa) on siin suht arvukas ja neid kuuleb häälitsemas mitmel pool, kuid hea varjevärvusega linde on väga raske nõlvadelt üles leida. Ühte väikest parve nähakse vaid vilksamisi. Väike lumikate oleks selle liigi ja läikfaasani leidmisel suureks abiks. Lumi tooks ka kõrgemal elutsevaid vintlasi tippudelt alla.

Sela Passis on väga raske ühe retkega kõiki sihtmärkliike ära näha. Piirkonnas ei saa kõrguse tõttu kaua olla ja eri liigid tahavad eri ilma. Ideaalsed vaatlustingimused oleks tuulevaikne selge ilm ja õhuke lumikate. Sellist kombinatsiooni esineb üliharva. Reeglina on siin väga udune ja sageli on lumeolud nii hullud, et siia ei pääse üleüldse. Lisaks on siin mitmeid militaarobjekte, mille läheduses ei tohi isegi autot peatada.

Püüfaasan (Ithaginis cruentus) jalutab peibutamise peale kohale ja pistab minu ja Antero nina ees pea põõsast välja. Täiesti vapustava väljanägemisega elukas. Kahjuks teised seda liiki ei näe, kuna Abid hakkas ette hoiatamata peibutama ja hiljem linnud enam ei reageeri. Lindu käiakse veel mööda järsku nõlva veel metsast otsimas, kuid tulemusetult. Olime juhuslikult õigel hetkel õiges kohas, kuid giidi oskusliku tegutsemise korral oleks kõik võinud seda ilusat lindu näha. Paar seltsimeest teevad Abidile peapesu.

Peibutamise kasutamisest on palju ka Eesti linnuharrastajate seas räägitud. Igal juhul tundus, et siinse piirkonna linnugiidide arvates on peibutamine imerohi mida peaks igal võimalikul juhul kasutama. Vahel käis see nii vastu, et käskisin Abidil peibutamise lõpetada. Piirkonnas on palju linnuvaatlejate gruppe liikvel ja osad liigid on selgelt ülepeibutatud. Näiteks vähearvukamate wren-babblerite leidmine on nüüdseks juba väga raskeks kujunenud. Tehnika oskamatu kasutamine teeb birding-firmadele karuteene ja loodetavasti saadakse sellest ka ise ruttu aru. Sageli leidsime peidulised liigid ilma giidi abita ise, ilma tehniliste nippideta üles. Linnugiidi funktsioon oligi eelkõige meile sissepääsulubade organiseerimine, kuna sageli tüüp lihtsalt magas autos. Linnuhäältele reageeris ta vaid siis, kui oli mingi haruldasem liik kohe kõrva ääres röökimas. Õnneks olid Antero ja Annika häälte osas väga hea kodutöö teinud ja nende teadmiste abil saime mitu liiki leitud ja määratud. Iseseisev linnuvaatlemine oligi mulle palju rohkem meeltmööda kui linnugiidi poolt kättenäidatud liikidele järgi jooksmine.

Kiiresti sellisele kõrgusele tulles peab end hingama sundima ja palju vett jooma. Mina muidugi unustasin vett regulaarselt juua ja see maksis end kätte. Natukese aja pärast hakkab paha ja algab peavalu. Kõrgusehaigus on alanud (taas lifer!). Suudan siiski liikuda ja linde vaadelda ning otsustan paar tundi vastu pidada. Vett on liiga vähe kaasa saanud ja see lõpeb peagi. Hakkan teistest kiiremini alla tulema lõigates serpentiine järske metsaradu pidi. Õhtul hakkavad külmavärinad ja ei tea kas see tuleneb kõrgustõvest või olen külma saanud. Kui öösel kõhuhädad vaevama hakkavad, siis diagnoosin endal tüüpilise turistihaiguse. India bakterid tervitavad. Paar Imodiumit ja Egiptusest ostetud imerohi Antinal (Euroopas keelatud kraam) saavad mu olemise paremaks ja järgmisel päeval trambin mööda rindeid nagu mägihirv.

Lisaks oli meil autoga probleeme. Mingil hetkel jooskis autost jahutusvedelik välja. Ma ei tea kuidas juhid probleemi lahendasid, kuid eluga sealt tulema pääsesime ja lifereid tuli robinal.

24.3
Veedame kogu päeva Mandala teel, mida peetakse Kirde-India parimaks “linnuteeks”. Tee läbib erinevaid biotoope ja kõrgusi kuni 3000 m kõrguseni. Linnuparvi on palju ja liike lisandub kõvasti. Siin võiks veel vähemalt ühe lisapäeva veeta.

Päeva dramaatiliseim sündmus on kui oleme Antero ja Jarmoga hommikul liiklusõnnetuse tunnistajateks. Kuuleme läheneva võrri häält ja näeme kuidas üks kohalik duudson sääreväristajal ühe järsu kurvi sirgeks sõidab. Mootorsõiduk peatub kraavis, kuid juht jätkab füüsika reegleid rikkudes õhulendu. Ilmselt oli noormees Fortuunale hästi maksnud, kuna tuli natukese aja pärast põõsast eluga tagasi ja jätkas pärast paari pearaputust oma teed. Odaval indial rummil võis juhtunus oma osa olla.

Umbes 2 km kõrgusel kohtume meie järgmiste päevade suurima nuhtlusega – uduga. Kohati on nähtavus vaid viis meetrit ja vaatlemine võimatu. Udu vähendab oluliselt lindude aktiivsust ja optika niiskub. Sellest hoolimata on kena vaatluspäev.

Rododendronid õitsevad ja on kahju, et seda ilu ei saa täies hiilguses näha. Linnud käivad rododendroniõitel nektarit mekkimas ja põõsaste ümber on neid palju sagimas.

Kuna olen sageli grupist eemal linde vaatlemas ja olen paar kõvemat liiki leidnud, siis antakse mulle vile taskusse, et oleks lihtsam teisi kohale alarmeerida. Mõtleme ka koodid. 1 vile on uus retkeliik, 2 vilet on kõvem rari ja 3 vilet tähendab, et elevant on lähistel ja peab jalga laskma. Süsteem toimib hästi.

25.3
Lahkume täna Dirangist ja siirdume järgnevateks päevadeks mägilaagritesse Eaglenesti kaitsealal. Eaglenest on 217 ruutkilomeetri suurune kaitseala ja kuna kõrgused varieeruvad 250-3000 meetrit, siis on siin palju erinevaid biotoope. Ööbime seal telkides ja vahel on päris külm (eriti Lamacampis mis on 2300 m). Õnneks on kõigil hea varustus kaasas ja telkides ka soojad tekid saadaval. Köögitoimkond kulgeb meiega kaasas ja söögi osas kurta ei saa. Lõunasöögi ajaks kaetakse laud sageli keset vihmametsa ja see on eriti mõnus (eriti kui vihma ei kalla). Lamacampi ja Bompu laager on mõlemad keset parimat vana vihmametsa. Sessni laager on elevandiohu tõttu suletud ja seal piirkonnas ei lubata omapäi üldse liikuda. Õnnetuseks kummitab meid järgnevatel päevadel järeleandmatu udu ja järjest tihenevad vihmahood. Pre-monsoon on alanud sel aastal oodatust palju varem. Halva ilma tõttu jääme siin eksootilises kohas paljudest liikidest ilma ja see rusub kogu seltskonda. Metsarajad on mudased ja meie retkevarustus ei kuiva enam, kuna õhuniiskus on väga kõrge.

Teel teeme peatuse Tenga väikelinnas kust ostame maailma odavaimat alkoholi. Viinapood näeb välja nagu puukuur, kus valgustust pole. Varsti märkame, et osade rummipudelite korgid lekivad (tegemist siiski ametliku kraamiga, mitte salaviinaga). Seega peab need kiiremas korras nahka panema.

Õhtul üritame retke kõige oodatumat liiki – Bugun Liocichlat (Liocichla bugunorum) (maailma populatsioon teadaolevalt ca 50 isendit). Kuuleme vaid ühe laulva liocichla, kuid ei suuda liiki määrata. Lindistuste hilisem analüüs võib ehk selguse tuua.

26.3
Päeva esimene rari on telgiaknast sisse piiluv päike. See hommik on meil Eaglenestis kõige produktiivsem. Saame kohe hommikul Bugun Liocihla pikema jälgimise peale nähtud ja lisaks näeme veel mitmeid muidki häid liike. Blue-winged Laughingthrush’i (Garrulax squamatus) näen vaid mina, kuid muud siiski kuulevad lindu. Kohtame mitu head birdwave’i ja liikide valik on esmaklassiline – verileevike (Haematospiza sipahi), Greater Rufous-headed Parrotbill (Paradoxornis ruficeps), süsileevike (Pyrrhoplectes epauletta) jt. Lõuna ajal saabub taas udu ja vaatlemine raskendub. Käime üle 3000 m kõrgusel veidras bambuse ja rododendroni segabiotoobis, kus leiame pikema otsimise peale 6 Brown Parrotbilli (Paradoxornis unicolor). See on väga vahva lind. Kui muud parrotbill’id on väiksed või keskmise suurusega värvulised, siis see on selline steroide söönud versioon – suure peaga ja pehme sulestikuga tomp.

Hilisõhtul ilm paraneb ja käime annikaga väiksel ööretkel. Kuuleme 6 ida-öösorri ja paar nõlvapälli (Otus spilocephalus). Öösel huikavad telkide lähistel kodukakk (Strix aluco nivicola) ja pagukakk (Strix leptogrammica).

27.3
Siirdume Lamacampist 1940 m kõrgusel olevasse Bompu laagrisse. Hommikul on udu taas häirimas, kuid päeva jooksul vaatlusolud paranevad. Heas valguses hakkame kohe häid liike leidma. Kõige pealt leiab Antero rododendronites tegutseva tulisaba-vilbase (Myzornis pyrrhoura) ja hiljem näeme veel paar isendit lisaks. Ühes kohas reageerib puna-helmesfaasan (Tragopan temminckii) makile. Kuuleme paar korda ta hüüet ja jääme vaikselt ootama. Ühel hetkel märkan nõlval ronivat helmesfaasanit, kes julgelt meist mööda jalutab, tulles korraks kuni 10 m kauguselt mööda. See on lausa uskumatu õnn, et seda raskesti vaadeldavat liiki nii naeruväärselt lähedalt vaadelda saame. See on esimene kord kui Abidi makimängitamine ka mõjunud on.

Jätkame vaatlemist sammaldunud vihmametsas mis on koduks põhja-järanokale (Harpactes wardi). Saamegi kaks lindu kuuldud ja üks emaslind reageerib ka peibutusele ning näeme teda hästi. Õhtul näeme mitu head birdwave’i kust saame uusi värvulisi kirja.

28.3
Ärkan 4:30 kui tunnen, et midagi märga pressib mu jalgadele. Lambivalguses näen, et telgi kattus on vett täis valgunud ja mulle peale vajunud. Meie telgi peal on mitmesaja kilone raskus, mis võib telgi igal hetkel lömmi vajutada. Hüppan kohe püsti, alarmeerin naabertelke ja jooksen pesuväel köögitoimkonna putkasse ämbrit otsima. Väljas on paduvihm. Leian pimedas ämbri ja peksan kohalike toimkonna üles. Ronin kiirvõttes telgi bambusvaiade vahele ja hakkan telgikatuselt vett ära viskama. Saan vähemalt 20 ämbritäit. Ka mitu muud naabertelki on uppumas. Kohalikud on nüüd samuti abioperatsioonil ja hiljem päeval tehakse telkidele uued kaitsekatted mis vett telgi vahekihtide vahele enam ei lase.

Pärast shokiäratust sööme ja läheme taas retkele allapoole. Ilm on kohutav. Sellest hoolimata näeme Slaty-backed Forktaili (Enicurus schistaceus) ja leian bambusetihnikust puna-järanoka (Harpactes erythrocephalus) mis mul paar päeva tagasi nägemata jäi. Muud kahjuks lindu ei näe. Saame ka muid madalama piirkonna liike kirja, kuid vaatlusolud on rasked.

Hommik on udune ja vihmane. Liigume allapoole Sessni suunas. Kanalisi kostub mitmeid liike ja näeme teel jalutava terasfaasani (Lophura leucomelanos) paari. Üritame mitmel pool wren-babblereid, kuid liigselt häiritud linnud ei reageeri. Ise suudan kaks laulvat Pygmy Wren-babblerit (Pnoepyga pusilla) näha ja Gussegi on sel reisil juba mitu wren-babblerit ilma maki abita näinud. Taas tõestus, et maki kasutamine on ületähtsustatud ja vale kasutamise korral linde liigselt häiriv.

Linnuparvi on halva ilmaga vähe näha. Lõunasöögi ajal näeme nudi-sarvlinde (Aceros nipalensis). Õhtul tuleb selgemaid hetki ja teeme Bompus päeva müstilisema linnuvaatluse kui 51 suurkoovitajat (Numenius arquata orientalis) üle Himaalajate põhja suunas lendab. Arktika staiaritele kodune tunne. Öösel algab taas suur sadu.

29.3
Hommikusöök 4:45 kakkude saatel. Kraade +13. Liigume halba ilma trotsides allapoole. Lõunaks jõudsime juba sellisele kõrgusele kus tekkis mingisugune nähtavus ja hakkas linde nägema.

Khellong on tuntud kui haruldase suur-jäälinnu (Alcedo hercules) pesitsuskoht. See liik on täna peasihtmärk ja läheme jäälinde jõele paduvihmas passima. Tunnine ootamine suure maalihke juures on tulemusetu. Käin ka mööda jõge ülesvoolu paljajalu kahlamas, et Pekka nähtud ida-ööhaigrut (Nycticorax melanolophus) välja ajada, kuid lind on kadunud. Hargneme erinevatele jõelõikudele. Natukese aja pärast ilmub kuskilt Gusse ja teatab, et lind on nähtud. Tormame kõik mööda mudast rada Gusse leitud paika. Sagimine on nii tormiline, et Jussi kukub just sel hetkel kui jäälind kiirelt üle meie pea lendab (õnneks traumasid ei järgne). Jussil jääbki lind nägemata ja kogu kamp jääb lindu passima lootuses, et ta tagasi tuleb. Ise jalutan teises suunas ja varsti lendab jäälind uuesti must mõne meetri pealt mööda. Supervaade. Teised magasid linnu taas maha ja peavad edasi passima. Ilm hakkab paranema ja lähme Pekka ja Jarmoga tagasi autode juurde. Üle jõe lendab paar sarvlindu ja jääme siia staiama. Näeme lühikese ajaga 3 liiki sarvlinde ja muidki üle lendavaid metsalinde. Natukese aja pärast saabuvad ka teised olles pika pingutuse peale suur-jäälinnu korralikult ära näinud.

Ülespoole liigume hämaras lootuses konnsuud peibutada, kuid halva ilmaga see operatsioon pole võimalik. Annika kaotab toru läätsekaitse ja läheme seda pimedas otsima ja kuuleme taas mõned kakud. Poeme taas oma märgadest riietest niiskesse magamiskotti. Isegi india rumm ei soojenda enam.

30.3
Hommikul laagri lähistel jalutades kuuleme nagalandi helmesfaasanit (Tragopan blythii) ja läheme kambaga bambusetihnikusse lindu otsima. Kuuleme vähemalt kahte isendit, kuid linnud end ei näita.

Sõidame tagasi Lamacampi ja teel näeme parve White-throated Laughingthrush’e (Garrulax albogularis). Kogu päev on suur udu ja vaatlemine raske. Kaanid on välja ilmunud ja me maitseme neile hästi. Kaanisokid on kõigil kaasas ja neist on natuke abi. Teed on juba väga mudaseks muutunud.

31.3
Hommikul on Lamacampis väga ilus ilm, aga saame siin olla vaid paar tundi. Linnud on aktiivsed ja näeme palju liike. Uusi liike lisandub nüüd küll vähe, aga õnneks näevad ka teised nüüd Cutiat (Cutia nipalensis), mida vaid mina olin varem näinud. Lisaks saame kenasti Pygmy Blue Flycatcheri (Muscicapella hodgsoni) paari vaadelda. Varsti läheb ilm taas vihmaseks. Peame piirkonnast kiiresti lahkuma, kuna vihmaga võib maalihkeid esineda. Teel ongi ühes kohas juba parandustööd käimas ja peame pool tundi ootama kuni teed puhastatakse.

Liigume alla Kaziranga rahvuspargi suunas ja teel teeme mitu produktiivset linnustoppi. Madalamates metsalõikudes oleme seni vähe vaadelda saanud ja seetõttu näeme siin mitu uut liiki.

Kazirangasse jõuame viimases valgusees ja teel näeme esimesed india ninasarvikud (Rhinoceros unicornis), sambarhirved (Rusa unicolor), metssead (Sus scrofa), sp. hirved (Axis porcinus), vööthaned (Anser indicus) ja pugal-toonekure (Ephippiorhynchus asiaticus).

Õhtuks pääseme hotelli ja saame mitu päeva ligunenud riided kuivama panna ja korraliku puugikontrolli teha. Puugid on meie omadest kaks korda suuremad ja hammustavad valusasti, seega on hõlpsamalt leitavad. Gusse ja Jarmo hotelli tuppa tahab skorpion vägisi sisse jalutada, kuid seltsimees juhatatakse viisakalt tagasi metsa.

Ka Kazirangas on kõvasti sadanud, mis on sel ajal ebatüüpiline. Õnneks pole siin udu ja vihma esineb vaid hooti.

1.4
Kaziranga rahvuspark on India suuremaid ja see on tähtis elupaik suurimetajatele ja veelindudele. Kaitsealadel liigutakse vaid avatud maastikuautodel millest väljuda ei lubata. Alguses tundub see natuke ahistav, kuid pärast paari retke harjub ära. Ainuke probleem on erinevates autodes olevate vaatlejate vaheline kommunikatsioon. Peab käemärkidega näitama kui miskit märganud oled.

Vihmane ilm paraneb tasapisi ja kaitsealale sisse sõites on juba head vaatlusolud. Uues biotoobis olles lisandub uusi liike väga palju ja suurimetajaid näeb kõikjal . Aasia elevante (Elephas maximus) näeme üle 80, ninasarvikuid 10 ja lisaks muid väiksemaid elukaid ka. Üleujutatud aladel on palju parte, mõningal määral ka kahlajaid ja haruldasi täpiknokk-pelikane (Pelecanus philippensis). Röövlinde näeb samuti hästi. Hommiku veedame kaitseala idaosas, õhtul käime keskosas.

Jääme õhtuse retkega natuke hilja peale. Kaitseala suletakse varsti ja peame kiiresti lahkuma. Tagasisõidul märkame tee ääres väga lähedal olevat elevandikarja. Õhtusel ajal on elevandid reeglina aggressiivsemad ja lähenema neile ettevaatlikult. Emasloom pojaga on meist 50 m kaugusel ja kui oleme loomast möödumas otsustab ta rünnata. Kaasas olev turvamees hakkab püssiga rabeleme. Tundub, et see ei funksioneeri korralikult. Elevant on meist juba 20 m kaugusel kui kõlab hoiatuslask ja elevant jääb urisedes seisma ning hakkab vaikselt taganema. Saame kiirest kõik kolm autot karjast mööduma ja laseme siit jalga. Teel lendab meie autoga natuke aega kaasa rohtla-öösorr (Caprimulgus affinis). Õnneks tema kallale tulla ei taha.

2.4
Esimene retk tehakse väga vara. Plaanis on elevantide seljas bengali trappi (Houbaropsis bengalensis) bongamas käia. Kogu meie seltskond ja palju muid turiste istutatakse elevantide selga (loomulikult E-kategooria loomad) ja minnakse rohumaadele paaritunnisele tiirule. Natukese aja pärast tõusebki trapp heinast lendu ja näitab kõigile end kenasti. Lisaks saame ninasarvikuid ca 20 m pealt vaadelda. Elevante nad ei karda ja seetõttu pääseb neile nii lähedale, aga natuke kõhe tunne on ikka neid mitu tonni kaaluvaid loomi nii lähedalt vahtida. Ninasarvikuid ohustavad salakütid ja giidi sõnul lasti eelmisel aastal Kaziranga rahvuspargis 50 salakütti maha. Näha, et probleemiga tegeletakse tõsiselt.

Täna tehakse safari Kaziranga lääneossa. Päev tuleb kuum ja röövlinde lendab hästi. Kaeluskotkaid on palju õhus ja näeme ka haruldast tumepea-kaeluskotkast (Gyps tenuirostris) ja raisakotkast (Aegypius monachus).

Õhtul läheme ühte teekasvandusse sinikukal-pitat (Pitta nipalensis) otsima. Kuuleme lindu vaid häälitsemas, aga näole ta end ei anna. Kompensatsioonina näeme 2 kalakakku (Ketupa zeylonensis) ja kuuleme ida-salupälli (Otus sunia). Lisaks on siin mitmed käod lendamas, nende seas määramata Hawk Cuckoo. Uue liigina lisandub veel Rufous-necked Laughingthrush (Garrulax ruficollis). Ööpimeduses lendab siin ringi sadu erineva suurusega nahkhiiri.

3.4
Enne hommikusööki seikleme hotelli ümbruses. Teekasvanduste vahelistes põõsastikes on linde palju ja näeme retke esimesed artšaööbikud (Luscinia pectoralis). Gusse suudab taas lühikese ajaga suure ringi ümbritsevatel küngastel teha ja leiab mitmeid huvitavaid liike. Antero ja Annika kuulevad taas ühe pita.

Käime päeval Kaziranga keskosas ja staiame natuke aega röövlinde. Uue liigina lisandub kiilas-raisakotkas (Sarcogyps calvus). Leiame taas spontaanselt ühe kalakaku ja näeme mitut soofrankoliini (Francolinus gularis).

Õhtul teeme pika jalutuskäigu hotelli lähistel oleva jõe kallastel bambuses. Kuuleme taas pitat, aga lindu näha ei suuda. Pimedas hakkavad kagu-öösorrid laulma ja näeme neid väga lähedalt ringi lendamas.

Bambust on siin lõigatud kohaliku käsitöökoja tarbeks kõvasti. Suuri bambuseritvasid veavad tihnikust välja eelkõige õblukesed naised. Giidi sõnul on nad Bangladeshist pärit võõrtöölised. Ka teetöödel näeb tihti naisi raskeid töid tegemas (kraave kaevamas, kive lõhkumas, segu tassimas jne.). Mehi näeb eelkõige objekti ümbruses lebotamas. Naisõiguslastel oleks siin palju tegemist.

4.4
Viimase hommiku veedame hotelli ümbruses ja uue liigina lisandub laulev väike-kannuskägu (Centropus bengalensis). Ise näen lähedalt Indian Mongoosi kui see mu nina eest läbi jalutab.

Järgneb 5 tunnine sõit Guwahati lennujaama suunas, mille sisustame autoaknast liike lugedes (tulemuseks 41 liiki). Jõuame ka 10 minutilise peatuse Guwahati prügilal teha ja saame siit isegi viimase retkeliigi kirja. Kui Gusse hüüatab “Pere!”, haarame Annikaga kohe kaamerad ja teeme ülelendavast pistrikust mõned pildid. Lind tundub natuke veider olevat ja fotosid uurides selgubki, et tegemist on palmipistrikuga (Falco chicquera).

Delhisse jõuame öösel ja lööme viimased rahad hotelli restoranis laiaks. Tõenäoliselt siit saan ka järjekordse satsi kurje India baktereid kaasa, kes mind kodus taas kollitama hakkavad.

Delhit näeme valgel ajal vaid lennukiaknast. Tundub räpane suurlinn olevat. Näha on suuri slummipiirkondi. Viimasel ajal on linna küll oluliselt korrastatud.

Kokkuvõtteks võib öelda, et jäime retkega kõik rahule. Eriti need kellele see oli esimene retk Indiasse. Linde nägime seltskonna peale kokku üle 440 liigi ja imetajaid 17.

Nähtud imetajate liiginimekiri/ Mammal list

1. Indian Elephant (Elephas maximus)
Seen daily at Kaziranga.

2. Rhesus Monkey (Macaca mulatta)
20+ Kaziranga, Nameri

3. Arunachal Macaque (Macaca munzala)
1 Eaglenest

4. Capped Langur (Presbytis pileata)
5 Nameri, 1 Khellong

5. Himalayan Striped Squirrel (Tamiops mcclellandii)
20+ Eaglenest

6. Himalayan Hoary-bellied (Irrawaddy) Squirrel (Callosciurus pygerythrus)
10+ Kaziranga, Nameri

7. Black Giant Squirrel (Ratufa bicolor)
2 Nameri

8. Indian Rhinoceros (Rhinoceros unicornis)
100+ Kaziranga

9. Wild Boar (Sus scrofa)
5 Kaziranga

10. Hog Deer (Axis porcinus)
150+ Kaziranga

11. Swamp Deer (Barasingha) (Cervus duvaucelii)
80+ Kaziranga

12. Sambar (Cervus unicolor)
5+ Kaziranga

13. Indian Muntjac (Barking Deer) (Muntiacus muntjak)
Nameri ca 4

14. Water Buffalo (Bubalus bubalis)
100+ Kaziranga

15. Yellow-throated Marten (Martes flavigula)
1 Eaglenest

16. Smooth Indian Otter (Lutra perpicillata)
5+ Kaziranga

17. Small Indian Mongoose (Herpestes auropunctatus)
4 Kaziranga