Huvireis Hiina Rahvavabariiki

Hong Kong, Guangzhou ja Yunnani provints
6.-25. november 2008

Reisil käisid: Indrek Jääts, HannesL, Märt Potter, Silver Saarva ja Riho Kinks, vastu võttis ja kohapeal saatis teele Sylvia.
Kirja pani: Riho Kinks
Reisipildid albumis

Hiina külastamise mõte oli ajendatud asjaolust, et Hong Kongi lähistel Guangzhou linnas elab Taiwanil hiina keelt ja kultuuri tudeerinud sõber Silver, kelle hiinakeele oskus võimaldab vabalt tõlgiks olla ja nii meil Hiina tegelikust elust osa saada ja teadmisi ammutada. Yunnani provintsi valisime sihtkohaks põhjusel, et see on kõige metsikum ja looduslikum piirkond Hiina lõunaosas ja kus elab ka ligi pool Hiina etnilistest vähemusrahvustest.

Meie reisiseltskonna moodustasid kaks ajaloolast, üks matemaatik, üks filosoof ja üks bioloog. Linnuhuvilisi oli neist vaid üks, misõttu oli juba ette selge, et tegemist ei ole linnuretkega. Siiski laenasin uusima Hiina lindude välimääraja (John MacKinnon & Karen Phillipps 2006: A Field Guide to the Birds of China, mille eest suur tänu Riho Marjale, kellele ka see reisikiri seni tasuks võlgu oli), tegin pisut eeltööd ning võtsin kaasa 10×42 binokli. Üritasin uurida ka Hiina linnuklubide kohta, kuid paistab, et linnud pakuvad hiinlastele rohkem huvi kulinaarsest küljest ja lemmikloomana ning klubisid on seal üsna vähe. Püüdsin saada kontakti Hong Kongi linnuklubiga (The Hong Kong Bird Watching Society) ja Yunnani provintsi keskuse Kunmingi linnuühinguga (Kunming Birdwatching Association), kuid neist ei tulnud saadetud ingliskeelsetele e-mailidele mingit reaktsiooni. Ka internetist polnud väga suurt abi.

Wikipedia andmetel kuulub Hiina linnunimestikku 1314 liiki (ca 13% maailma linnuliikidest). Arvestades selle maa tohutut ulatust nii horisontaalis kui vertikaalis ei olegi see ehk midagi imekspandavat. Reisisihiks olnud Yunnani provintsis olevat lootust aga kohata neist liikidest koguni pooli, mis on umbes sama palju, kui kogu Euroopas kokku. See näitab Yunnani piirkonna suurt looduslikku mitmekesisust ja vihjab, et siin peaks tõesti olema üksjagu metsikut loodust säilinud. Provints ise on umbes 9 korda suurem kui Eesti ning selle territooriumil elab umbes 43 miljonit inimest.

Mitmed linnuhuvilised, määraja ja ka internetist loetud reisikirjad hoiatasid, et pühapäevane linnuturist võib Hiinas tõenäoliselt pettuda, kuna enamus linde on kas ära söödud, eluskaubandusse suunatud või ära hirmutatud ja pelglikud. Seetõttu tuleb nende leidmiseks minna päris metsikutesse piirkondadesse ja sedagi õigel ajal, õigesse kohta ja tugeva eeltööga. Maailmakuulus on ju näide 1958. aastast, kus hiinlased püüdsid põllumajanduspiirkondades kolme päevaga maha nottida kõik varblased, kelles nähti toidukonkurenti riisipõldudel. Just lõuna-hiinlaste kohta öeldakse ka, et nad söövad kõike, millel on neli jalga, lendab või ujub, välja arvatud lauad, lennukid ja laevad. Tundus siiski uskumatu, et kõik need ligi 700 Yunnani provintsis kohatavat linnuliiki kuhugi varjuda saaksid või et kõik ära söödud oleks.

Tegelikkus tundus siiski hoiatustele vastavat. Esimene lind, keda õnnestus lähemalt silmitseda, jäi ette alles reisi neljandal päeval. See kaunis faasan rippus maja seinal läbi silma torgatud naela otsas. Kogu reisi jooksul pani mind imestama, et vaid üksikuid linde oli näha istumas traatidel. Kuigi kõikjal, nii linnades kui maal ja mägedes paistis lõputu valik erinevat tüüpi traatide rägastikke, kohtasin reisi jooksul neil istumas vaid umbes viit liiki ja ehk mõnikümmend isendit. Siiski, õigel ajal ja õiges kohas võib Hiinas saada ilmselt väga huvitavaid linnuelamusi ja pika liigiimestiku ning siin on ka palju endeemseid liike, keda lindurid jahtimas käivad. Tõeliste linnuturistide sihiks on Hiinas näiteks faasanid (maailma umbes 200-st faasaniliigist võib Hiinas kohata 62) ja eestikeelse nimeta perekond Garrulax esindajad (i.k. laughingthrushes, Hiinas vähemalt 36 liiki ehk enam kui pool maailmas leiduvatest) ja muidugi palju muid perekondi ja liike, kellest endeemseid ehk ainult Hiinale omaseid on umbes 100.

Minul õnnestus reisi jooksul vabaduses kohatud lindudest liigini määrata vaid 39 (ca 3% Hiina liikidest ja ca 6% Yunnani liikidest), mis ütleb kaht: 1) tegemist ei olnud linnureisiga; 2) hoiatused lindude ja inimeste vaheliste suhete kohta leidsid vähemalt osaliselt kinnitust.

6. november
Hong Kong

Saabusime Hannesega Hong Kongi 6. novembril õhtul. Teised olid jõudnud samal päeval pisut varem. Õhtune jalutuskäik Hong Kongi lahe äärsel promenaadil, uhked vaated valgusreklaamides säravale pilvelõhkujatega ärikeskusele, soe tuuleke ja väike õlleke – selle päeva märksõnad. Pimeduses jäi kaht keskset linnaosa, Kowlooni ja Hong Kongi eraldaval lahel silma kaks möödalendavat kormorani, kes väga tõenäoliselt olid meil levinud liigi (Phalacrocorax carbo) suguvennad, ning üks hääletult üle pea kulgenud veisehaigur (Bubulcus ibis). Need olid reisi kaks esimest linnuliiki, mis tekitasid lootuse ja ootuse, et varsti läheb põnevaks.

7. november
Hong Kong –ShenZhen-Guangzhou

Pool päeva tutvusime päevase Hong Kongiga. Tegemist on ühe muljetavaldavama linnaga minu reisidel nähtutest. Ülalt vaadates tundub linn olevat väike ja kompaktne, surutud ümber sopilise merelahe mägede vahele, kuid mahutab mitu miljonit inimest. Selle sees olles saab ka selgeks, miks – arvan, et see linn kandideerib maailma tihedaima asula tiitlile. Siin on kontsentreeitud pilvelõhkujatega ärikeskus ning veel kontsentreeritumad ööbimiseks mõeldud piirkonnad samasuguste külg külje kõrval paiknevate pilvelõhkujatest elamutega. Selle kõrval paistab Lasnamäe küll armsa rohelise külana, kuid ometi tundus Hong Kong mulle palju funktsionaalsem ja arusaadavam.

Hong Kongi kesklinnas kuigi palju rohelust muidugi pole. Meile jäi ette vaid üks väike pargike ja mõned haljasalad. Siin-seal oli kuulda üksikute värvuliste piuksumist või krabistamist ning päeva jooksul õnnestus üldse näha vast ainult 10-20 värvulist. Määramisulatusse ei sattunud neist keegi. Kõige arvukamaks ja silmapaistvamaks osutusid hoopis ida-harksabad (Milvus lineatus), kes tiirlesid pilvelõhkujate vahel ja kohal. Linnale ülalt alla vaadates oli neid korraga näha isegi kümmekond. Määrajast selgus, et tegemist on Hiina kõige arvukama röövlinnuga. Meile tüüpilised linnalinnud nagu tuvid, vareslased ja kajakad puudusid justkui hoopis. Võibolla oli siin süüdi ka meie Hiinas viibimise aeg. Peale harksabade õnnestus linnas näha ja määrata vaid kaks kodutuvi (Columba livia), üks dzungli-turteltuvi (Streptopelia chinensis), kaks põldvarblast (Passer montanus) ja kaks linavästriku (Motacilla alba). Hiinas on enamusel linnuliikidel mitu alamliiki, kuid nende määramisega ei hakanud sel korral vaeva nägema.

Õhtupoolikul asusime rongiga teele järgmise peatuspunkti, Guangzhou linna poole vahepeatusega ShenZhenis, kus asub range piiripunkt Hiina ja muu maailma vahel. Kuigi Hong Kong kuulub ametlikult taas Hiina koosseisu, on tegemist siiski täiesti teise maailmaga ning ka piiriületus on sarnane kahe sõltumatu riigi vahelisele. Kui hongkonglased saavad piiri ületada lihtsustatud korras ja üsna vabalt, siis hiinlaste Hong Kongi pääsu kontrollitakse väga rangelt ning piirkonda sisenemine on neile viisaga.

Rongisõidu valgesse aega jäänud tunni jooksul nägime reisi esimest veist, kelle kõrval oli loomulikult ka üks veisehaigur. Imestama pani aga hoopis fakt, et kuigi kõikjal kulgesid risti-rästi kõikvõimalikku tüüpi traadid, siis neil istumas ei näinud ühtki lindu. Etteruttavalt võib öelda, et traadid katavad sarnaselt ilmselt kogu Hiinamaad, varjates ka kauneimaid vaateid, kuid reisi jooksul õnnestus traatidel istumas näha vaid üksikuid linde. Võimalik, et see on tõepoolest tingitud lindude põhjendatud hirmust inimese ees nagu hoiatavad linnuraamatud.
Öö veetsime Guangzhous Silveri ja Sylvia kodus. Tutvusime kohaliku toidukaubanduse ja õllesortimendiga.

8. november
Siseneme Yunnani provintsi: Guangzhou-Kunming-Lijiang

See päev kulges peamiselt reisi tegeliku alguspunkti poole liikumiseks. Mõned tunnid mitte midagi ütlevas Guangzhous (ca 10 miljonit elanikku, Hiina üks tähtsamaid kaubanduskeskusi), lennureis Yunnani provintsi keskusse Kunmingi ja mõned tunnid järgmises mitte midagi ütlevas linnas andsid tulemuseks märkmikulehele vaid kaks määramata turteltuvi. Meie reisi esimene tegelik sihtmärk oli hoopis Lijiangi linn, mis maailmakaardil ei tundunudki Kunmingist väga kaugel, kuid selgus, et sinna saamiseks tuleb veeta 10 tundi sleeperis ehk vooditega magamisbussis. Pole paha? Jah, kui mitte arvestada asjaolu, et voodid on tehtud hiinlaste mõõdu järgi (umbes 40×150 cm) ja fakti, et meie kohad sattusid olema vastu bussi tagaseina ülemisel korrusel, mis käänulistel ja kohati mitte just siledatel teedel pole parim valik.

9. november
Lijiang

Lijiang on Yunnani provintsi üks turistide lemmikpaiku oma vanalinna tõttu. See üsna suur madalate puumajade labürint kuulub UNESCO maailmapärandi nimekirja ja kuigi selle kõigi majade esimeste korruste tänavapool on ainult turismiäride päralt, on vanalinn vaatamist väärt ja leidub ka vaiksemaid nurgataguseid ja hoove. Siin linnas asus aga ilmselt reisi üks linnurohkemaid paiku. 80 jüääni eest (ca 150 krooni) lubati siseneda suurde iidsesse Musta draakoni tiigi parki (Black Dragon Pool Park). Pisut Kadrioru parki meenutav tiikide ja ojade süsteem, uhked templid ja pagoodid, jalutusrajad ja puhkekohad teevad sellest kohalike ja turistide seas väga populaarse ajaveetmise koha. Linnuvidinat oli siin kuulda kõikjal. Nagu teisteski reisil külastatud linnades puudus väljaspool parke aga linnuelu peaaegu täielikult.Pargis veedetud kahe keskpäevatunni jooksul õnnestus määraja piltidega kokku viia järgmised linnuliigid:

¤ mustkurk-sabatihane (Aegithalos concinnus) – tegutsesid häälekalt ja julgelt umbes 15-pealises salgas;
¤ Pycnonotus xanthorrhous (i.k. Brown-breasted Bulbul) – kõige silmatorkavamad ja häälekamad linnud, kelle käitumine sarnanes meie kärbsenäppidele;
¤ linavästrik (Motacilla alba) – üks lind tegutsemas oja kaldal nagu meilgi;
¤ üksikud rasvatihased (Parus major) – siin olid nad mitte rasvase kollase kõhuga vaid hallid, sarnanedes pigem musttihasele. Meie rasvatihasele sarnane on aga Hiinas hoopis teine liik, Parus monticolus, keda kahjuks ei õnnestunud reisil kohata;
¤ musträstas (Turdus merula) – tundus olevat suurema nokaga kui meie linnud;
¤ kuld-lehelind (Phylloscopus proregulus) – üksikud tegutsesid koos mustkurk-tihastega;
¤ jäälind (Alcedo atthis) – tiikidel üks lind häälekalt lendamas;
¤ viu (But sp) – üks lind ülelennul.

Lisaks patseerisid pargis uhke näoga noormehed kahe noore kanakulliga (Accipiter gentilis) ja demonstreerisid ka lindude lennuoskusi neid üle tiigi ühe õlalt teisele lennutades. Tundus, et kanakulle kasutatakse ka sihipäraselt, kuna paar korda juhtusime nägema jahimeestele sarnaseid tegelasi kullidega autosse hüppamas ja linnast välja suundumas. Jahikullide (peamiselt pistrike) loodusest püüdmine ja illegaalne kaubandus on üks suuremaid linnukaitseprobleeme Hiinas.

10.-11. november
Tiigrihüppe kuristik ehk Tiger Leaping Gorge

Hommikul jõudsime vahetpidamata tuututava ja närvilise autojuhi abiga reisi ühte oodatumasse paika. Tiger Leaping Gorge ehk Tiigrihüppe kuristik kandideerib maailma sügavaima tiitlile. See on paik, kus Jangtse jõgi (siinses ülemjooksu lõigus küll Kullaliiva jõe nimega) kulgeb umbes 20 km ulatuses kahe mäemassiivi – Yulongi (5596 m) ja Haba (5396 m) vahel, kus jõe kohale kerkivad kohati kuni kahe kilomeetri kõrgused mäed. Kuristiku mäeküljed on enamasti kaetud hõreda põõsastiku ja kuivanud rohuga, nende vahel üksikud lehtpuud või madalam võsa. Aeg-ajalt kulgeb kitsas rada aga piki kaljuseinu, kus üles vaadates püstloodis kivisein ja alla vaadates mitusada meetrit vabalangemist. Matkasime kuristikus kaks päeva ja üks on kindel – see on kogu vaeva väärt. Väikesed mägikülad, pidevalt saatvad Yulongi massiivsed ja külma õhkavad lumised tipud, hommikune udujõgi ja vaated nii horisontaalis kui vertikaalis on väga meeldejäävad ja muljetavaldavad. Siiski, tähelepanu – tasakaaluhäirete, kõrgusekartuse või pohmelli korral ei soovita!

Kuigi siia olid pandud suured lootused kohata põnevaid linnuliike, oli linde siiski minimaalselt, vaid üksikud nähtamatud siutsud põõsastes. Selle matka alguspunktis oli siiski üks paljulubav sündmus – ühe maja seinalt avastasime läbi silma torgatud naela otsas rippumas üsna värske isase faasani. Kiire pilk määrajasse andis tulemuseks: Lady Amherst`s Pheasant (teemantfaasan, Chrysolophus amherstiae), globally near-threatened bird… Küsimuse peale, mida linnuga teha plaanitakse, kehitas perenanine vaid õlgu. Muide, teemantfaasani leiab ka Euroopa määrajatest, kuna liik on Inglismaale sisse toodud ja eluga kohanenud. Tähelepanuväärne on aga, et Tiigrihüppe kuristikus kohtasin reisi esimest lindu traadil istumas. See oli vastu päikest määramatuks jäänud väike värvuline. Lisaks lendas alustuseks üle hommikuse kuru üks määramata jäänud raudkull (Accipiter sp).

Esimeses ööbimispaigas oli enne pimedust aega pisut ka pisikeses mägikülas ringi vaadata. Siin käis üllatavalt häälekas linnuelu. Ühes aias oli koguni peaaegu kõrvulukustav sädin. Need olid kümned punavarblased (Passer rutilans), keda hiljem ka teistes kuristiku külades kohtasime. Nendega segunesid mõned rasvatihased ja juba Lijiangist tuttavad bülbülid, kes olid ka kogu kurus kõige nähtavamad ja häälekamad linnud. Lisaks oli siin külas paar linavästriku ja üksikud ülelendavad värvulised, kelle hääl kahtlaselt siisikest meenutas.

Teisel päeval põrkasime esimesena kokku mägirajal kükitava üllatavalt julge mägiraadiga (Prunella collaris). Järgmises mägikülas kohtasime aga üht stepi-tuuletallaja paari (Falco naumanni), kes just Yunnani provintsi kõrgematel aladel ja kurudes pidavat armastama talvituda. Meie käigul jäi hiljem binokli ette veel üks üksik selle liigi esindaja. Siit külast alates olid kuristikus rändajate saatjaks aga suurepärast õhuakrobaatikat demonstreerivad kivipääsukesed (Hirundo rupestris), kes kaljudel pesitsevad. Lisaks oli kahes külas näha paari sümpaatset punase nokaga kaljuhakki (Pyrrhocorax pyrrhocorax) ja tundmatuks jäänud süsimusta rongasarnast lindu. Kurumatka lõpuks piiksatas rohus veel mingi kiur.

12. november
Tiigrihüppe kuristik – Zhongdian

See päev möödus peamiselt kuuetunnisel autosõidul kohati silmipimestavalt maalilisel teel (mis tehti alles kuus aastat tagasi!), mille jooksul tõusime umbes 1500 meetrilt 3300 meetrini üle mere pinna Tiibeti kiltmaa servale Zhongdiani linna (enam ilmselt tuntud nime järgi Shangri La, mille kunagi Hiina valitsus ametlikult omistas sellele linnale James Hiltoni fantaasiaromaani Lost Horizon järgi, et muuta linn turistidele atraktiivseks). Kõrguste muutudes vaheldusid sel teel pidevalt ka maastikud, alates mägesid katvatest madalatest männikutest läbi päris metsa moodi okas- ja lehtmetsade vööndi, kuni kuivade jõeniitudeni, kus uitasid ringi juba jakikarjad. Väga huvitav oli jälgida ka teele jäänud külakesi, mis ilmselt kunagisest isoleeritusest tingitult olid igaüks täiesti isemoodi.

Selle kuuetunnise sõidu ajal jäi silma vaid üks lind – tundmatu röövlind tiirutamas kaugel mägede kohal. Enne Zhongdiani leidsime üles reisijuhist välja raalitud paiga, kus pidavat olema kuumaveeallikad, milles saab supelda. Tegemist oli Hiina mõistes uskumatult korraliku ja lääneliku turismipaigaga, mille omanikuks ilmse ärivaistuga mees. Kuigi Tiibeti eelposti külmas kliimas olid auravad basseinid ahvatlevad, otsustasime enda raha muudele atraktsioonidele kulutada. Saime siiski tasuta väikese vaatemängu osaliseks, peaosades koer ja kana, kus kana jäi kaotajaks ning pidi külmas mägiojas olematut ujumisoskust demonstreerima. Sama oja kaldalt avastasime kükitamas ka ühe isase ja kaks emast lindu, kelle liiginimi võiks eesti keeles olla näiteks valgepea-punarind (Chaimarrornis leucocephalus, i.k. White-capped Water Redstart) ja kes määraja kirjelduse järgi on kõikjal piirkonna ojade kallastel tavaline.

Zongdiani jõudsime pimedas. Siin selgus, et meie tore autojuht ei ole ilmselt kunagi autoga linnas käinud ega valgusfoori näinud, kuigi ta ise kindlameelselt vastupidist väitis. Igatahes püüdis ta järjekindlalt punase tulega ristmikule sõita ja rohelisega keeldus liikumast. Samuti ei suutnud autojuht selles suhteliselt väikses linnas üles leida vanalinna piirkonda, kuhu minna soovisime. Hiljem Eestis juhtusin ühest raadiosaatest kuulma, et hiinlastel võibki valgusfooriga probleeme olla, kuna punane värv on kommunismi sümbol ja see ei saa hiinlaste arvates ju olla midagi keelav, vaid positiivne ja edasipürgiv.

13. november
Zhongdian ja Napa Hai

Zhongdian oli ainus paik reisi jooksul, mille lähedusse jäi mingi olulisem linnuala. Kirjelduste järgi on linnast umbes 7 km autosõidu kaugusel asuv Napa Hai järv tähtis veelindude talvitusala, mille kohta Lonely Planet ütleb: „Between September and March there`s a myriad of rare species, including the Black-necked Crane”. Selge, et see tekitas minus väikese erutusvärina!

Napa Hai kaitseala (Nagpag Co Nature Reserve) kuulub rahvusvahelise tähtusega linnualade ja Ramsari märgalade nimistusse. See on mägedevahelisel tasandikul paiknev rohumaa, mis kõrgvee perioodil on üleujutatud. Praegu oli enamus alast madalmurune pruun kuivanud rohumaa, mille madalamas servas laiutas sile veepeegel kohatiste puhmastikega. Loomulikult olid hiinlased osanud ka selle ala nagu iga teisegi turistidele vähegi rõõmu pakkuva paiga taraga piirata ja piletiraha küsida.

Esimene pilk oli paljulubav – maaliline paik, kus juba palja silmaga oli näha sadu linde sulberdamas ja lendamas. Veider oli vaid see, et inimestel ei olnud siin mingeid liikumispiiranguid, pakuti koguni võimalust hüpata jaki või poni selga ja kaitsealal ringi uidata. Seepärast selgus ka õige pea, et peamine linnumass hoiab järve kaugematesse servadesse, kuhu ilma vaatlustoruta pole lootust küündida. Siin kohtasime ka esimest ja viimast korda linnuturiste – kaht autotäit torumehi, kes olid dziibid peaaegu rattaidpidi vette ajanud.

Lähemal vaatlusel selgus, et Napa Hai peamise linnumassi moodustab kaks liiki – vööthani (Anser indicus) ja tulipart (Tadorna ferruginea). Neid paistis olevat üsna võrdses koguses – sajad. Kohe jäid silma ka lubatud mägikured (Grus nigricollis), keda alal viibitud paari tunni jooksul nägime kokku 15, nende seas ka mõned noored. Mägikurgi on maailmas järgi umbes 8800 vanalindu ja Napa Hai on väidetavalt üks kuuest nende talvituspaigast maailmas. Muide, üheks oluliseks ohuks neile peetakse talvituspaikade avamist turistidele…

Lisaks eelmainitutele olid järve ääres silmatorkavad ka niidul toimetavad erinevad varese sarnased tegelased, kellest määrata õnnestus juba tuttavad kaljuhakid ja mustakuuelised varesed (Corvus corone corone). Siit sai kirja ka üks kiivitaja (Vanellus vanellus), kaks sinikael-parti (Anas platyrhynchos), kaks linavästriku, kaks noort must-toonekurge (Ciconia nigra), üks naerukajakas (Larus ridibundus) ning määramata liikidest kaks väikest pütti, üks kaugelt möödunud tundmatu konnakotka sarnane kotkas, üks lendu aetud kiur ja lõoke. Tavapäraselt oli orgu ümbritsevate mägede nõlvadel põõsastikus ka üksikuid nähtamatuid siutsujaid. Teel tagasi linna oli keskpäevasoojuses välja ilmnud aga viis viud.

Zhongdiani linn ise ei ole kuigi suur vaatamisväärsus ja Lonely Planet vihjab, et see on ainult turistilõks ja peale oktoobrit pole seal üldse midagi teha. Siiski oli linnas meie arvates üsna sümpaatne vanalinn, eriti selle kaugemad servad, kuhu turistiärid ei ulatu. Samuti keset linna väikse mäe otsas asuv budistlik tempel hiigel suure kullatud palveveskiga, mis kõrgus linna kohal nagu kuldne kroon.

Zhongdiani peamiseks külastamise põhjuseks on aga hoopis linna serval asuv kogu selle Hiina piirkonna tähtsaim ja suurim budistlik templilinnak, Ganden Sumtseling Gompa, kus elab väidetavalt umbes 600 munka. Päikeseloojangus pastelselt kollaseks värvunud tempel ja munkade elamislinnak mõjusid justkui teisest maailmast ja kaugest ajast pärit reliktina ning sama moodi pisut müstiliselt mõjus ka selle sisemus. Sõbralikud naerusuised mungad aga kippusid pikki valgeid mehi kallistama ja andsid oma õnnistuse.

Senise Hiina kogemuse põhjal ei osanud küll oodata, et templis binoklit vaja võiks minna, kuid see oli loomulikult vale eeldus ja näide klassikalisest Murphy seadusest. Templi ees asus väike, kuid üsna huvitav soostunud järveke, kus peale palja silma abil tuvastatud paari laugu (Fulica atra) ja tundmatu pardi võib ehk kohata ka taitu-huikasid-ruikasid, haigruid ja muud põnevat. Siblimist oli puhmaste vahel igatahes näha.

Tempel ise paistis olevat lemmikpaigaks varese sugulastele, kelle seas taas arvukamalt punanokalised kaljuhakid silma jäid ja tavalised mustad varesed. Selle suure sagina seas tabas silm (ja õnneks ka fotoaparaat) ka ühe heledakõhulise haki, kelleks osutus idahakk (Corvus dauuricus). Korraga aga muutus see vareseparv kaunis ärevaks ja suundus kisaga kõrgusesse taeva alla. Peagi selgus ka põhjus – mägede kohalt liugles rahulikult üle templi kaeluskotkas, kes tohutu ümara kere, pisikese pea ja lühikese sabaga nägi üsna humoorikas välja, nagu lendav tünder. Kuigi palja silmaga määramiseks selgelt liiga kaugel, selgus hiljem fotosid uurides, et tegemist oli kumai-kaeluskotkaga (Gyps himalayensis), kes ka määraja kirjelduse järgi ses piirkonnas suhteliselt tavaline nähtus võib olla ja üldse üks väga arvukas röövlind. Igatahes oli kogu see vaatemäng vareste, kotka ja õhtupäikeses templiga kaunis ja müstiline. Kotkas tei teinud varestest loomulikult suurt välja ja tiirutas mõnda aega ringi, mispeale varestega liitus ka mingi viutaoline röövlind, kes kadus koos kotkaga päikeseloojangusse.

14. november
Teel lõunasse: Zhongdian – Lijiang – Jinghong

Päev kulus linnaga lähemaks tutvumiseks ja tagasi Lijiangi sõiduks. Linnast välja sõites paistis bussiaknast põldude vahel üks tuuletallaja (Falco tinnunculus). Rohkem määratavaid linde ei kohanudki. Õhtuse lennukiga suundusime Lijiangi lennuväljalt aga juba hoopis teise keskkonda, troopilisse Xishuangbanna maakonda.

Hiinlased ise paistavad olevat väga uhked selle Myanmari, Laose ja Taiga külgneva Xishuangbanna (kohalikele lihtsalt Banna) maakonna üle, nimetades seda Hiina Taimaaks, metsikuks või roheliseks Hiinaks või muud taolist moodi. Reklaamides räägitakse peamiselt suurtest vihmametsadest, metsikutest elevantidest ja tiigritest ning erakordsest taimede ja lindude liigirikkusest. Banna keskuse, Jinghongi lennujaamas tervitas meid tõesti väga mõnus troopiline soojus, lennujaama seinal olevad hiiglaslikud fotod vihmametsadest, elevantidest ja palmidest ning ilmselt piirkonna erinevaid rahvariideid kandvad kaunitarid. Tegelikkus osutus kahjuks pisut teistsuguseks.

15. november
Jinghong

Esmapilgul tundub umbes Tartu suurune ja seda läbiva Mekongi jõe (hiinlaste arvates küll Langcang) tõttu ka sarnane Jinghong olevat mitte midagi ütlev nagu mitmed varem külastatud linnad. Pisut pikemalt paigal olles ja igapäevase elu sees viibides hakkasime aga tajuma linna rütmi, tekkisid juba teretuttavad, eristasime meeldivamaid paiku ebameeldivamatest ja lõpuks muutus olemine isegi kummaliselt mõnusaks.

Jinghongis üllatasid kõikjal linnas nähtud kenad disainitud puuümbrisega prügikastid eraldi taaskasutatavale ja muule prügile, milleni Eestis veel jõutud pole. Kas inimesed tegelikult ka prügi eristasid, ei õnnestunud kindlaks teha, sest enamus prahti visati siiski maha ja tänavad pühiti vähemalt kord päevas puhtaks. Külades tundus aga kõik jäävat sinna, kuhu ta kukkunud on. Eriti populaarne tundus olevat prügi kuhjamine jõekallastele, kust vihmaperioodi suurvesi selle ilmselt kenasti minema uhub. Teine hea lahendus paistis olevat prügi põletamine.

Esimesel päeval külastasime laialt reklaamitud Jinghongi botaanikaaeda. Senine kogemus enamasti nukralt linnuvaesest Hiinast, seda eriti linnades, uinutas valvsuse ja nii ei tulnud pähegi, et troopikaaeda võiks binokli või määraja kaasa võtta, mis ju nii loomulik on! Nii nagu juhtus Zhongdiani templikülastuse juures, kehtis siingi raudselt Murphy seadus – aias kihas linnuelu. Esimesena tervitasid meid kohe sissekäigus kümned ringi kihutavad tuttavate nägudega pääsukesed. Pisut veider on meie rahvuslindu suitsupääsukest (Hirundo rustica) kohata tuhandete kilomeetrite kaugusel Hiinamaal, kuid võin kinnitada, et linnud näevad seal täpselt samasugused välja. Ülejäänud vidistavate lindudega aga ei hakanud ma isegi pead vaevama ega end kurvastama. Õnneks olid enamus neist ka hiinapäraselt kartlikud ja hoidusid põõsaste ja puude varju, väliselt kaunitel tiikidel aga ei paistnud üldse mingit elu olevat.

Siiski olid reisikaaslased piisavalt arukad, et botaanikaaeda fotoaparaat kaasa vedada ja kuna oli teada, et mul linnuvaatamise huvi on, siis plõksiti pilte ka ennast näidanud lindudest. Neilt õnnestus määraja abil hiljem ära tunda Lijiangis juba kohatud harilik jäälind, hiina tiigihaigur (Ardeola bacchus), punapõsk-bülbül (Pycnonotus jocosus), eestikeelse nimeta värvuline Copsychus saularis (i.k. Oriental Magpie Robin) ning paar määramatut rästalaadset lindu.

16. november
Jinghong

Puhkepäev. Tutvume linnaelu ja kohaliku õllesortimendiga ning otsime kulinaarseid elamusi, kus muu hulgas selgub, et koduseal ei ole mittesöödavaid osi ning ka kukel on munad. Lindudest püüavad tähelepanu köita vaid ilmselt Taimaalt sisse rännanud lõbulinnud.

17.-18. november
Matk looduses ja külades

Lisaks loodusele on Xishuangbanna maakond tuntud selle poolest, et siin elab kõige rohkem Hiina vähemusrahvusi. Üks meie reisi eesmärke oligi tutvuda muu hulgas Hiina erinevate kultuuride ja inimestega. Peale pikemat arutelu otsustasime palgata kohaliku giidi ning tema juhendamisel minna paariks päevaks jalgsirännakule, et näha lähemalt siinset loodust ja külaelu. Kuigi läbisime kahe päeva jooksul Hiina mõistes olematu vahemaa ja ei näinud nööpnõela pea suurust tükikestki, saime siiski ettekujutuse siinsest elust ja loodusest ning mida arvavad sellest kohalikud.

Kunagi olid siin tõesti metsikud tiigrid ja silmapiirini vihmametsad, mõnes meie teele jäänud paigas giidi sõnul alles viie aasta eestki. Selle kahe päeva jooksul nägime meie aga nii horisontaalis kui vertikaalis vaid silmapiirini ulatuvaid istandusi, millest peamine selle maakonna uhkus kummi- ehk kautsukipuu. Sellest saadavast kautsukist valmistatakse ilmselt meilgi populaarseid Hiina ketse. Teele jäid ka teeistandused, millest paljud giidi väitel kuuluvat Nestea kompaniile, kellele kohalikud orjatööd teevad ja kelle toodangut ta seetõttu palus mitte tarbida. Kummipuuistandused on aga lihtsalt ilma alusmetsata haritavad puupõllud, kus igasugune elu peaaegu puudub, kaasa arvatud linnud. Siit olevat ka roomajad peaaegu kadunud, peamiselt ära söödud. Lisaks sellele imevad need puud pinnasest tohutul hulgal vett, nii et giidi sõnul olla siin juba jõed ja ojad kuivamas ning võimalik, et kunagi saab siin olema kõrbe sarnane maastik, kus ei kasva enam ka kummipuud.

Üksikutes metsatukkades ja põõsastikes oli tavapäraselt siiski mõnda värvulist krabistamas kuulda, kuid nagu ikka ei näidanud nad end kuigi meelsasti. Kõigis läbitud külades oli näha suitsupääsukesi, sealhulgas ka noori. Esimesel päeval kohtasime mägedes kauguses istandike kohal tiirutamas ka üksikut piiritajat ning vilksamas viud, raudkulli ja bülbüle, kuid liigi määramiseks oli tegemist liiga põgusate kohtumistega.

Teele jäänud üksikutes väikestes vihmametsajäänukites oli kuulda ka juba troopilisele metsale iseloomulikke eksootilisi hääli, kuid needki linnud jäid meie silmale nähtamatuks. Ühes metsatükis marssis meile vastu kohalik kütt, esimese maailmasõjaaegse välimusega isevalmistatud püss ning värskete verejälgedega märss õlal (paistis, et samasugused isevalmistatud relvad olid igas majapidamises). Siit edasi oli iga mõnesaja meetri järel näha rajal värsket sulepundart. Ju siin siis ikka on linde! Eemalt kostis aeg-ajalt ka püssipauke, giid oletas, et käib metsseajaht.

Õhtuks jõudsime kunagi ilmselt vihamametsadest ümbritsetud, kuid nüüd istanduste vahele jäänud jinuo hõimu poolt asustatud pisikesse Manxiu külla, kus ühes peres ka öömajale jäime. Tegemist on Hiina väikseima ametliku vähemusrahvusega. Jinuod paistsid elavat küll täiesti oma elu. Küla ühendus muu maailmaga ehk kuival ajal sõidetav tee olla tehtud alles üsna hiljuti. Siiski oli näha, et eriti noored kasutasid seda usinalt, põgenedes motikaga lämmatavast külaelust võimalustest kihava linna poole. Hõimu elu muutis oluliselt ilmselt seegi, kui kõrged riigiametnikud juhtusid siin kunagi külas käima, nägid nende traditsioonilise eluviisi viletsust ning käskisid kõigile jinuodele anda raha uute korralike majade ehitamiseks, milleks valiti dai stiilis tugevatel puuvaiadel elamud. Seega, jinuo traditsioonilise arhitektuuriga saab nüüd tutvuda vaid ajalooarhiivides. Huvitav on seegi, et sel hõimul puudub kirjakeel ning kõik teadmised antakse edasi suulise pärimuse kaudu.

Tagasi lindude juurde tulles ei ole midagi üllatavat öelda – ei näinud küla ümbruses kedagi ja keskendusime rohkem vennastumisele kohaliku pererahvaga. Öösel hakkas aga läbi küla kulgeva jõe ääres loomalikult ja kõhedust tekitavalt häälitsema mingi elukas, keda peale perepea pruulitud puskari manustamist kindlalt vähemalt krokodilliks pidasin ja teda öhe otsima suundusin. Giid väitis hiljem, et konn. Mine sa võta kinni.

Teisel matkapäeval jõudsime peale juba tüütavaks muutunud istanduste vahel kulgemist piirkonna suurimasse, 2000 elanikuga Mangajiani külla, kus elavad siinse maakonna suurima vähemusrahvuse esindajad – daid. Küla läbis laudsile betoontee ääristatuna sealses mõistes uhkete majadega. Jõukuse on siinsed elanikud saanud tänu kummipuu- ja banaaniistandustele, mis küla ümbritsesid. Külas oli näha ohtralt suitsupääsukesi ja põldvarblasi, aga ka piiritajaid, kes meie omade sarnaselt kisades ringi kihutasid. Tegemist oli siiski kohaliku liigi, aasia palmipiiritajaga (Cypsiurus balasiensis). Küla bussijaamas jalgu puhates ilmus taevasse tiirutama ka kaks röövlindu, kuid terav keskpäevapäike ja lindude ettevaatlikult kauge distants ei lubanud täpsemat oletada.

Meie kahepäevane retk lõppes väikeses Ganlanba ehk Menghani linnas Mekongi jõe kaldal. Vabandust, Langcangi kaldal. Millegipärast on hiinlased enda maal kulgevale jõe ülemjooksule andnud teise nime ja keelduvad seda Mekongiks nimetamast (hiljem tekkis oletus, et see võib olla seotud keskkonnakaitseliste küsimustega, õigemini neist mööda hiilimisega). Jõgi ise oli meie Emajõest kordi laiem ja üllatavalt kiire vooluga, nii et praamid tundusid kurja vaeva nägevat üle jõe sõitmisega. Jõel endal ega selle ääres ei näinud me Menghanis ega ka Jinghongis ühtegi lindu.

19. november
Jinghong

Puhkus, õlu ja kulinaarsed elamused.

20. november
Jinghong

Pool seltskonnast võttis ette lühemat sorti retke ühte linnakesse, Mengyangi, mille läheduses pidavat olema paari põneva hõimu külad. Midagi täpsemat siiski teada polnud. Kohapeal selgus, et kohalikud olid küll lahked juhatama, kuid ühe sõnul olevat meid huvitav küla umbes 100 km ühes suunas, teise sõnul 300 km teises suunas ja kolmas ei teadnud üldse, millest jutt. Otsustasime siis suvalises suunas sellest iseenesest väga mõttetust ja masendavast linnakesest välja astuda ja kui kauguses küla näeme, siis selle poole suunduda. Aga linna ümbritses vaid segane põllumaade rägastik ja mingi küla nägemise lootus puudus. Ainus hõimlane, keda kohtasime, oli üksik rahvarõivais vanatädi, kes pildistamise katse peale pussiga viibutas. Selle sürrealistliku matka jooksul kohtasime põldude vahel lindudest vaid üht meie tuuletallajat ja hänilast (Motacilla flava).

Ülejäänud päev Jinghongis oli sisult samane eelmisega.

21. november
Mandiani juga – retk vihmametsa

Kuna me kahepäevasel välimatkal nägime loodetud vihmametsade asemel enda pettumuseks vaid istandusi, siis otsisime muid võimalusi tõelise metsaga tutvumiseks. Kusagil peavad selles maakonnas need paljureklaamitud vihmametsad siiski ju olema! Asja uurides selgus, et suuremad metsikud vihmametsad on veel säilinud peamiselt Laose piiri lähistel, kuhu minekuks alla kahe päeva ei ole mõtet aega planeerida. Linnale lähemale jäi küll suur elevantide kaitseala, kuid see pidavat turistidest kihama, mis ei tundunud meile atraktiivne. Kuna uus kahepäevane matk ei äratanud reisikaaslastes piisavat entusiasmi, vaatasime ühepäevaste võimaluste poole. Kõige optimaalsem tundus külastada Mandian Fall`i nimelist paika, kus pidavat olema piki mägijõge läbi suurte puudega vihmametsa koseni kulgev rada. Rada ise olevat ametlikult mõni aasta tagasi suletud, kuna olla hiinlastele liiga keeruline ja sõna otseses mõttes kontimurdev. Seega just meile sobiv eraldatud paigake.

Seekord vastas kõik kirjeldusele ja ootustele. Puud olid suured, õhk oli niiske, rada piisavalt huvitav. Rosinaks oli raja lõpus keset metsa asuv juga, mille all vaatamata kuivaperioodile oli väike suplemiseks sobiv tiigike. Nirvaanasse jõudmist segas vaid kuskilt kose tagant metsast kostev mootorsae vingumine… Vihmametsale kohaselt oli sellel retkel kuulda suhteliselt palju eksootilisi hääli. Mõni laul oli kõrvale üsna tuttav, meenutades näiteks käblikut või kaelustuvi. Nagu arvata võiski jäidki need kõik enamasti häälteks. Näha õnnestus vaid mõnd üksikut lehelindu, kelle määramine ka heades tingimustes väga vaevanõudev on. Siiski, eestikeelse nimeta lehviksaba liigi Rhipidura hypoxantha kaks esindajat õnnestus ka kohapeal ära määrata. Tagasi raja algusesse jõudes jäid küla servas silma veel mõned punapõsk-bülbülid ja külas endas suitsupääsukesed ja kodutuvi paar. Selleks päevaks kõik.

Õhtul istusime, õigemini lebasime juba sleeperis (sel korral läänelik lux-variant!) ja liikusime tagasi Eesti poole. Esialgu küll tagasi Kunmingi.

22.11.08
Kunming, Guangzhou

Peaaegu kogu päeva tutvusime Kunmingi linnaga, mis reisi algul tundus täiesti mõttetu, kuid lähemal vaatlusel siiski midagi pakkus. Juhtusime peale mõningat sihitut uitamist suurde tiikidesüsteemiga parki, kuid linnuelu seal puudus, kui välja arvata tohutu hulk kajakad, keda sajad inimesed ühel tiigil rõõmsalt hea ja paremaga toitsid. Nii palju, kui silm haaras, oli tegemist naerukajakatega.

Aga nagu reis oli õpetanud, on igas linnas kusagil ka toredamad nurgad. Siin leidsime lõpuks üles turukvartalid ja täiesti juhuslikult ühes varjulises kõrvaltänavas ka linnuturu. Nimelt, Indrek kuulis läbi peldiku aknaaugu lindude sädistamist ja asi tundus kahtlane. (Vahemärkuseks: siinseid vastavaid asutusi ongi õige peldikuteks nimetada, kuna see on üldiselt üks rohkem või vähem räpane auguga ruum. Üldse nägime reisi jooksul WC-potti vaid minnes ja tulles Silveri kodus.) Aknataguse ülesotsimisel selgus, et terve kitsas põiktänav ja selle sisse peitunud sisehoov oli paksult linnupuure täis ja nende juures passisid eranditult ainult mehed. Tegelikult jäi selgusetuks, kas seal toimus ka mingi kaubitsemine või linnuomanikud olid lihtsalt uhkustamiseks linnud puuridega välja toonud. Igatahes oli see reisi kõige linnurikkam paik nii isendite kui liikide mõttes.

Enamus puuriasukatest oli ühte liiki rästalaadne lind, kuid veidral kombel ei õnnestunudki määraja abil tuvastada, kellega tegu. Ei saa öelda, et keegi neist puuriliikidest oleks väga hästi laulda osanud peale maina (tõenäoliselt Acridotheles cristatellus). Nii jäi ka see arusaamatuks, mis otstarbel need linnud kinni olid püütud ja puuri pistetud. Mis laulja see harakas (Pica pica), pasknäär (Garrulus glandarius) või rasvatihane ikka on! Nende maitseomaduste kohta aga puudub teave. Õigupoolest polnud enamuse puurilindude äratundmisega raskusi – lisaks nimetatutele on meeles veel pöialpoisid (Regulus regulus), põldvarblased, siidisabad (Mombycilla garrulus), põhjavindid (Fringilla montifringilla) ning määraja abil tuvastatud mustkurk-sabatihased (needki juba Lijiangist tuttavad tegelikult), mõned maasik-amadiinid (Amandava amandava), üksik valgepealine bülbül Hypsipetes leucocephalus (i.k. Himalayan Black Bulbul) ja paar puuritäit linde ladinakeelse liiginimega Zosterops japonicus (i.k. Japanese White-eye).

Selle elamusega oli ka minu linnuretk otsas. Õhtul maandus lennuk juba Guangzhous, kus veetsime järgmise päeva, sealt ööseks Hong Kongi ja varahommikul Hong Kong-Helsingi-Tallinn lend. Kogu transport sujus reisi jooksul tõrgeteta (tänu Silveri abile muidugi, sest ühtki tuttavat märki ega numbrit ühestki bussijaamast üldiselt ei leia) kuni tagasisõiduni. Esimene hoiatus oli lennu kahetunnine hilinemine Hong Kongis, sellele jätkus tuisujärgne ummik Helsingi lennujaamas, kus lennukid seisid stardirajal järjekorras nagu pikas vorstisabas. Reisi kõige vaevarikkamaks otsaks kujunes aga Tallinn-Tartu bussisõit, mis kurikuulsa tuisu jäänukitest tingitult võttis aega viis tundi.

Reisil kohatud liigini määratud linnud kohtamise järjekorras

Vabaduses:

1.Phalacrocorax carbo
2.Bubulcus ibis
3.Milvus lineatus
4.Columba livia
5.Streptopelia chinensis
6.Passer montanus
7.Motacilla alba
8.Aegithalos concinnus
9.Pycnonotus xanthorrhous
10.Motacilla alba
11.Parus major
12.Turdus merula
13.Phylloscopus proregulus
14.Alcedo atthis
15.Passer rutilans
16.Prunella collaris
17.Falco naumanni
18.Hirundo rupestris
19.Pyrrhocorax pyrrhocorax
20.Chaimarrornis leucocephalus
21.Anser indicus
22.Tadorna ferruginea
23.Grus nigricollis
24.Corvus corone corone
25.Vanellus vanellus
26.Anas platyrhynchos
27.Ciconia nigra
28.Larus ridibundus
29.Fulica atra
30.Corvus dauuricus
31.Gyps himalayensis
32.Falco tinnunculus
33.Hirundo rustica
34.Ardeola bacchus
35.Pycnonotus jocosus
36.Copsychus saularis
37.Cypsiurus balasiensis
38.Motacilla flava
39.Rhipidura hypoxantha

Vangistuses:

1.Accipiter gentilis
2.Acridotheles cristatellus
3.Pica pica
4.Garrulus glandarius
5.Regulus regulus
6.Bombycilla garrulus
7.Fringilla montifringilla
8.Amandava amandava
9.Hypsipetes leucocephalus
10.Zosterops japonicus

Surnud:

1.Chrysolophus amherstiae