Linnuaasta 2021

Linnuaasta 2021 pakkus suurepäraseid vaatluselamusi kõigile, kes selleks vähegi valmis olid. Toimus linnuralli Estonian Open ja käidi Estbirdingu talveretkel, aastaringselt sai osaleda ülipõnevas „Oma linnuala 2021” vaatlusvõistluses ning nähti mitut haruldust, keda Eestis juba pikki aastaid ei oldud kohatud. Kokku vaadeldi 292 linnuliiki. Aasta üllatajate sekka mahtusid ruugerüdi, kivisiirak ja kõrbeleevike.

Jaanuar – märts
Kuigi kliimateadlaste hinnangul globaalne soojenemine iga aastaga üha kiireneb, olid jaanuar ja veebruari esimene pool Eestis siiski üle ootuste külmad ja lumised. Sellest hoolimata nähti talvekuudel üle Eesti mitmeid külmakraade trotsivaid hanelisi, hõbehaigruid, tikutajaid, tuuletallajaid, kaelus- ja õõnetuvisid, kuldnokki, linavästrikke, rästaid, must-lepalinde, põldlõokesi, nõmmelõokesi, sookiure ja teisi suviseid tiivulisi. Talvituvaid hüüpe vaadeldi vähemalt kaheksas ja rooruikasid viieteistkümnes erinevas paigas.

Kohe aasta esimesel päeval, 1. jaanuaril, nähti Raplamaal Avastes rüüta, 8. jaanuaril Viljandis vaenukägu ja 10. jaanuaril Harjumaal Meremõisas kahte sarviklõokest. Esimene tõsine talverari leiti 15. jaanuaril Saaremaalt Torgu-Mõisakülast, kus Pelle Mellov ja Anni Miller vaatlesid Eesti 3. talvist metstildrit. Tallinna ümbruses liikus ringi üks tõmmukajakas, keda talve jooksul korduvalt nähti, Rakveres ja Pärnumaal Jõesuus talvitusid valge-toonekured ning 2. veebruaril pildistati Kuressaares mustpea-põõsalindu. Tallinnas vaadeldi 5. veebruaril soorüdi, keda talveliigina on küll detsembri alguses mõned korrad registreeritud, kuid kelle esinemine veebruaris on üsna tähelepanuväärne. Hea vaatlus oli Siim Vaari poolt Järvamaal Eiveres 14. veebruaril leitud 12 männileevikest, keda sel aastal Eestis rohkem ei märgatudki.

Veebruari lõpupoole näitas ilm pisut leebemat palet ja seda kasutasid kohe ära esimesed varajased kevadekuulutajad. Sõrve säärel nähti 20. veebruaril esimest kiivitajat ning mõne järgneva päeva jooksul kohati mereäärsetes kohtades ka juba esimesi üksikuid hanesid, ristparte, põldlõokesi, sookurgi ja õõnetuvisid. Nii nagu eelmiselgi aastal, saabusid ka 2021 aastal liivatüllid erakordselt vara, esimest nähti Saaremaal Rahustes juba 24. veebruaril.

Märtsi esimeste nädalate ilm oli üsna heitlik, tegelikult heitlesid küll halvad ilmad väga halbade ilmadega ja Jõgeval mõõdeti veel 9. märtsil 21,6 külmakraadi. Rändlindude saabumine hakkas venima, kuid kuu viimasel nädalal läks ränne taas suure hooga käima, jõudis kohale palju selle aasta esimesi liike ning saabusid esimesed haruldused.

Märtsikuu 18. päeval leiti Võrumaalt roherähn (Jaanus Tanilsoo), keda paaril viimasel aastal pole isegi Saaremaal enam kohatud. Lind oli paigal üsna pikka aega ja teda käidi ka aktiivselt bongamas. Märtsi lõpus, 27. kuupäeval peatus Saaremaal Säärel euroopa kaelustäks (Toomas Traagel, Kaja Traagel) ja 30. märtsil nähti Valgamaal Sooblases esimest puna-harksaba (Tarmo Teppe).

Roherähn (Picus viridis). Võrumaa, 27.03.2021 / Foto: Maidu Kõoleht

Aprill – juuni
2021 kevad paistis silma puna-harksaba, vaenukäo ja lääne-pöialpoiste vaatluste rohkusega. Üle Eesti vaadeldi aprillis mitmeid must-harksabasid, stepi-loorkulle, punakael-laglesid, lühinokk-hanesid, väike-laukhanesid, jõgivästrikke ja lammitildreid. Aprilli 3. kuupäeval nähti Läänemaal Sutlepa merel punanokk-varti (Annika Forsten, Antero Lindholm) ning aasta peale kogunes selle linnu vaatlusi veel Tallinna ja Türi kandist. 14. aprillil saabus Pärnumaal Audru poldrile aga ootamatult mustkael-püttide paar (Arved Bauer), kes püsisid siin paigal vähemalt juuni alguseni – pesitsusedukuse kohta küll andmed puuduvad.

Ränne kogus hoogu iga päevaga ja 18. aprillil oli Saaremaal Rahustes tõeline massrände päev. Muuhulgas loeti 12 tunni jooksul kokku 333 taliviud, 153 raudkulli, 16 välja-loorkulli, 12 765 sookurge, 2200 kaelustuvi ja 46 600 värvulist.

Maikuu esimestel päevadel hakkasid keskmised temperatuurinäitajad kõikjal üle Eesti järsult tõusma. Ränne muutus intensiivsemaks ning Ristnas ja Põõsaspeal loeti kokku mitukümmend tuhat vaerast, auli, merivarti ja valgepõsk-laglet. Kohale jõudsid kaugrändurid, kelle seas leidus ka mitmeid haruldusi:
- 4.05 tundrakaur Hiiumaal Ristnas (Tarvo Valker jt);
- 4.05 kivisiirak Hiiumaal Niidikülas (Leho Aaslaid jt) – Eesti 2. vaatlus;
- 7.05-14.06 kolm mandariinpardi vaatlust Põhja-Eestist;
- 9.05-30.05 neli kaelus-kärbsenäpi vaatlust, eri paikadest, Läänemaal ja saartel;
- 16.05 tõmmuiibis Saaremaal Sääre lähistel (Andres Kalamees jt) – Eesti 3. vaatlus;
- 18.05-19.05 kolm mesilasenäpi vaatlust Läänemaalt;
- 23.05 väikehüüp Võrus (Maidu Kõoleht);
- 28.04-18.07 tulipardid Pärnus ja Harjumaal;
- 30.05 mustlauk-õgija Harjumaal Kasispeal (Martin Piispea);
- 30.05 hallkibu Säärel (Timo Pettay, Timo Nuoranen);
- 31.05 kõrbeleevike Säärel (Timo Nuoranen) – Eesti 2. vaatlus;
- 31.05 tuttlõoke Harjumaal Pakri neemel ja teine isend 13.06 Pärnus (Helgur Mäger).

Kivisiirak (Monticola saxatilis). Niidi, Hiiumaa, 04.05.2021 - Eesti 2. leid / Foto: Maie Vikerpuur

Maikuuga koos saabus palju põnevaid liike, nagu näiteks nõmmekiur, kaelusrästad ja punajalg-pistrikud Hiiumaal, rabapüü Ida-Virumaal ning valgetiib-viired Võrus ja Võrumaal Harjukülas, Tartus ning Pärnus. Samuti kogunes rohkesti väikehuiga, soorätsu, stepi-loorkulli ja väike-käosulase vaatlusi üle terve Eesti. Säärel loeti 30. mail kokku üle 10 000 soorüdi.

Juunis käis lindude pesitsemine juba täie hooga. Kõige elevust tekitavam pesitsusvaatlus tuli seekord Võrust, kus tõenäoliselt pesitses sel aastal väikehüübi paar. Isaslindu nähti Tamula järve piirkonnas maist augustini korduvalt ja juuli lõpus õnnestus pildile saada ka emaslind. Väikehüüp oli Eestis 50-ndatel haruldasevõitu pesitseja, siis kadus mitmekümneks aastaks täielikult ning viimastel aastatel on teda Eestis ja Lätis järjest sagedamini kohatud.

Väikehüübi (Ixobrychus minutus) isaslind. Tamula järv, Võru, 28.07.2021 / Foto: Peter Lind Väikehüübi (Ixobrychus minutus) emaslind. Tamula järv, Võru, 28.07.2021 / Foto: Peter Lind

Puna-harksabal tehti kindlaks üks pesitsusterritoorium Valgamaal, must-harksabal kuus pesitsusterritooriumi üle Eesti, (neist ühes oli musta-harksaba paariliseks must- ja puna-harksaba hübriid). Viiel must-harksaba territooriumil leiti ka asustatud pesa.

Habekakul leiti neli asustatud pesa, neist kolmes tehti kindlaks ka pesitsustulemus. Kassikakul õnnestus pesitsemine vaid kahel paaril (Hiiumaa ja Vormsi). Must-toonekurel leiti kokku 19 asustatud pesa. Pesitsemist alustati 11 pesas, vaid kaheksa pesitsust olid edukad.

Tartus nähti poegadega tuliparti (tegemist värvirõngaid kandvate puuripõgenikega) ja Aardla järvel hallhane pesakonda – esimene tõestatud pesitsus sisemaal.

Juuli – september
Juuli põnevamateks rarideks olid 4. juulil Tallinnas Paljassaarel leitud hallkibu (Üllar Pärnat) ja Harjumaal Purekkari neemel 26.juulil vaadeldud naerutiir (Sander Sirelbu, Nikolai Fomitšjov) – Eesti 5. vaatlus. Pärnumaal Pulgoja linnujaamas rõngastati hooajal rekordiliselt 17 padu-roolindu, enamik neist noorlinnud, mis viitab võimalikule pesitsusele lähipiirkonnas. Äramärkimist väärib ka rõngata isendi leidmine rõngastuspunkti lähistel (Uku Paal jt). See on kinnitamise korral esimene kord, kui seda liiki on Eestis määratud ilma lindu kinni püüdmata.

Augustis nähti samuti mitmeid huvitavaid liike. Näiteks 6. augustil märgati Põõsaspeal roosakajakat (Margus Ellermaa jt) – Eesti 5. vaatlus. Lind oli paigal küll ainult ühe päeva, kuid sellest hoolimata õnnestus mitmel õnnelikul bongaril teda näha. 27. augustil nähti Hiiumaal Esikülas siidhaigrut (Maie Vikerpuur jt) ning 28. augustil vaatlesid Pelle Mellov ja Anni Miller Hiiumaal Tarestes suuränni ja Tahkuna poolsaare tipus kiripugu-rüdi. Märkimisväärne on ka 16 must-harksaba (Kristo Lauk, Kaia Kukk) kogunemine Jõelähtme prügila juurdes, mis kinnitab veelkord, et sellel liigil läheb viimastel aastatel Eestis hästi. Augustis-septembris vaadeldi üle Eesti mitmeid punajalg-pistrikke, kelle invasioon sel aastal, võrreldes eelmiste aastatega, oli üsna tagasihoidlik.

Roosakajakas (Rhodostethia rosea) 2a. Põõsaspea neem, Läänemaa, 06.08.2021 - Eesti 5. vaatlus / Foto: Uku Paal

August tõi kaasa ka võistlemisrõõmu. Nimelt toimus 14. augustil Harjumaal 26. korda linnuralli Estonian Open, mille võitis võistkond RC&Co (Uku Paal, Mariliis Paal, Margus Ots, Peeter Raudsepp, Mihkel Metslaid) 149 liigiga. Rallil osales 14 tiimi, kes nägid kokku 194 liiki linde.

Septembris rarileiud jätkusid. Põõsaspeal nähti 2. septembril ida-tõmmuvaerast (Margus Ellermaa) ja 5. septembril järjekordset suuränni (Annika Forsten jt). 13. september osutus aga bongarite pidupäevaks Harjumaal Kasispeal, kus pärast kümne aasta pikkust pausi sai vaadelda siniraaga, kelle leidis väsimatu Lahemaa linnuvaatleja Martin Piispea. Järgnesid kaks põhjatsiitsitaja leidu, 19. septembril Säärel (Rainer Häggblom) ja 21. septembril Viljandimaal Tääksil (rõngastatud, Jaanus Aua). 22. septembril pildistati Lääne-Virumaal Eismal sinisaba (Jaana Vain). 22. septembril Pulgojalt (Uku Paal, Mariliis Paal) leitud määramata kaelustäks saadi suureks üllatuseks kätte 29. septembril Kabli linnujaamas (rõngastatud, Irja Tammekänd jt) ja see võimaldas liigimäärangu kinnitamiseks DNA analüüsi teha. Geenianalüüs viitas selgelt, et tegemist on alamliik stejnegeriga, mis uue käsitluse põhjal on eraldiseisev liik (ida-kaelustäks). Kui Eesti Linnuharulduste Komisjon pärast käsitlust selle vaatluse kinnitab, siis on tegemist Eestile uue linnuliigiga. Selle aasta suurim rändenumber saadi Mehikoormast, kus Mariliis Paal luges 11. septembril viie tunni vältel kokku 585 000 rändel olevat värvulist.

Võimalik ida-kaelustäks (Saxicola stejnegeri). Pulgoja, Pärnumaa, 22.09.2021 / Foto: Uku Paal. Lind saadi nädal hiljem kätte Kabli linnujaamas ja seal võetud geeniproov viitab, et tegemist on ida-kaelustäksiga. Kui Eesti Linnuharulduste Komisjon pärast käsitlust selle vaatluse kinnitab, siis on tegemist Eestile uue linnuliigiga.

Oktoober – detsember
Oktoobri esimeses pooles jätkus aktiivne värvuliste ja veelindude ränne ning mõnedes mereäärsetes vaatluskohtades loeti kokku sadu tuhandeid rändajaid – näiteks 200 000 vintlast Kihnus ja üle 130 000 valgepõsk-lagle Põõsaspeal. 8. oktoobril rõngastati Kihnus emane sinisaba (Arvo Täll) ja Viljandimaal Sürgaveres väiketsiitsitaja (Siim Ots). Oktoobrikuiseid vööt-lehelinnu vaatlusi oli ainult neli, mida on üllatavalt vähe. Samas tuli neli kuld-lehelinnu teadet, mida on jällegi rekordiliselt palju. Vöötkakke nähti küllaltki rohkearvuliselt, sügise peale laekus Eestile üle 20 vaatluse.

Lausa fenomenaalne vaatluspäev oli 23. oktoobril Põõsaspeal. Annika Forsten, Antero Lindholm ja Petteri Tolvanen loendasid seal kokku ca 50 000 rändavat veelindu, teiste hulgas ka sellised haruldused nagu kuninghahk, siberi tõmmuvaeras, puna-veetallaja, kaks kaljukajakat, jääkaur ja tundrakaur. Samal päeval vaatles Margus Ellermaa Ruhnus veel ühte puna-veetallajat ja paar päeva hiljem samas piirkonnas väiketsiitsitajat.

Novembrikuu suurim üllatus tuli seekord aga Valgamaalt Iigastest, kust Tarmo Teppe leidis 10. novembril ruugerüdi – Eesti 2. vaatlus. Lind oli Korva luhal paigal viis päeva, kuigi oli mõnevõrra raskesti leitav. Teda käis otsimas üle 20 bongari.

Ruugerüdi (Calidris subruficollis). Korva luht, Valgamaa – Eesti 2. vaatlus / Foto: Raul Vilk

Oktoobrisse-novembrisse jäid mõned hilised lahkujad. 13. oktoobril Säärel kohatud aed-roolind ja 2. novembril samas rõngastatud aed-põõsalind peaksid olema nende liikide läbi aegade kõige hilisemad Eestis nähtud isendid.

Detsembri esimesel nädalavahetusel toimus Saaremaal Estbirdingu talveretk, aga kuu esimesed päevad tõid endaga kaasa paksu lume ja krõbedad külmakraadid ning sensatsioonilised talverarid jäid seekord leidmata.

Seisuga 31. detsember lõppes Estbirdingu korraldatud „Oma linnuala 2021” linnuvaatlusvõistlus, mis oli kindlasti põnevaim seda laadi võistlus läbi aegade. Aastase vaatlusmaratoni võitis kõige suurema liikide arvuga ülinapilt Martin Piispea (Kasispea 207), teiseks tuli Antero Lindholm (Haversi 205) ja kolmanda koha saavutas Marco Purovesi (Kaaviranna 173). Sisemaal leidis kõige rohkem liike Maidu Kõoleht (Tamula 170), teiseks tuli Riho Männik (Õisu 159) ja kolmanda koha saavutas Urmas Männik (Ihaste 155). Enim pesitsejaid leidis Leho Aaslaid (Vaemla 107), talle järgnes Maidu Kõoleht (Tamula 104) ning kolmandale kohale jäi Maiki Must (Paganamaa 95). Kõige suurema nähtud linnuliikide arvuga oli Põõsaspea neeme kattev ruut lõppskooriga 216.

Naaberriigid:
Soome sai endale juurde kolm linnuliiki: vaarörd, pruunõgija, valgekurk-ööbik ja Läti neli uut linnuliiki: niidu-kaelustäks, hõbehaugas, koldhaigur, välja-väikelõoke.

Rekordid
Uue liikmena pääses „300 klubisse“ Raul Vilk, kellele oli 300. liik Läänemaal Põõsaspea neemel peatunud roosakajakas.

Kasutatud allikad:
www.estbirding.ee
www.tarsiger.com
www.latvijasputni.lv
www.kotkas.ee
www.eoy.ee
PlutoF andmehaldusplatform plutof.ut.ee

Põnevat 2022 linnuaastat kõigile!

Koostasid: Maidu Kõoleht, Ere Uibu ja Maiki Must